ühe asja lõpp on millegi uue algus

nonii, selleks ajaks kui te seda postitust loete, olen ma ilmselt juba lennuki peal. või siis juba inglismaal. kes teab. ja nii ongi.
teate, praegu on isegi natukene kurb. nii mitmelgi põhjusel, ega tänane päev muidu ka tore ei olnud. palju kallistusi ja pisaraid, kuigi mitte sellepärast, et ma lahkun.
igatahes, ma ei tea, kuna ma tagasi tulen. äkki kuu aja pärast, kui kõik läheb hullemini kui sitasti, võibolla jõulude ajal, äkki uuel aastal, ei oska lubada. mis ma muud ikka öelda oskan, kõigiga sai juba ära räägitud, hüvasti jäetud. et olge tublid ja ärge pahandust tehke ja sillu - ära unusta mu raamat ära viia, eks! aga okei, selle blogiga on siis nüüd lõpp. uus elu, uus algus, uus blogi:

http://short-estonian.blogspot.com/

aa, ja ema asendab mind koeraga... lahe. mina lähen minema ja ta võtab omale kuldse retriiveri.

ma paneks siia närtsinud roosi ikooni, aga ma ei oska. seega. kurat, mul on nii kahju, et see juhtus temaga. puhka rahus, mihkel

teate...

ma söön oma merihobukese martsipani nüüd ära. väga vajalik info, või mis?

piinakamber

okei, ma olen tavaliselt filmide suhtes suhteliselt tolerantne, aga alvin and the chipmunks - me oleme seda 27 minutit ära vaadanud ja ma tahaks enesetappu teha. sillu keeldub seda kinni ka panemast. mingid nõmedate piiksuvate häältega "koopaoravad" (okei, kes kurat need koopaoravad veel olema peaksid? ei ole olemas sellist asja nagu koopaorav, need on vöötoravad. kuradi tõlkijad, saage juba ükskord aru kuidas sõnaraamatut kasutada tuleb) kes hakkavad laulma. LAULMA. oravad LAULAVAD. see on üks rõvedamaid asju, mida ma kuulnud olen. this is officially torture

edit: 62 minutit. ma tahan kellelegi peksa anda

she doesn't know

ilm on mõnusalt palav, istun silveri juures terrassi peal. kedagi kodus peale meie ei ole ja hakkame kohe süüa tegema. me hakkame silveri lemmikfilmi alvin ja koopaoravad vaatama. jee. momendil üritab ta veele maitse järgi soola lisada. meie menüüs on täna kanafilee sulatatud juustu kastmes koos riisiga. magustoiduks pealinna kook ja võib-olla küpsetab ta ka midagi. kõrvale joome hõrku le coca-cola't. plaanis on paar filmi ära vaadata ja niisama ilusad olla. ujumas juba käisime korra vaikses järves, pärastpoole proovib ehk suur-umbjärve ka ära. täna on elu ilus ja midagi persse pole läinud, loodame, et see jääb nii. vot

closure

täna on suht selline kergelt sitt, aga samas mittemidagiütlev päev olnud. hommikul käisin lõunakas, tagasitulles jokutasid igast jobud mul ees 85-ga, 95-ga, traktoriga, mõni keeras ette kuigi ta teadis, et tema kaubik ei jõua nii kiiresti tuure üles võtta ja jälle pidi julmalt pidurdama, et talle mitte otsa sõita. tropikari noh. ma ei tea, kus need inimesed sõitma õpivad. ja kes nad eksamilt küll läbi lasi.

koju jõudsin, siis sõin, vaatasin TB ja TG ära, läksin magama, ärkasin mingi pool 4. jälle mingi lõõmav palavus. nüüd mõtlen. lähen vist ujuma. kõlab nagu parim mõte üldse

walking the fine line

kell on 7.22 ja väljas on põrgupalavus. 6.19 läksin järve äärde, mõtlesin et istun ja joon kohvi. võtsin pusa kaasa, halb mõte. istun oma toas, päike ei paista siia veel korralikult pealegi, aga juba on nii palav et noh... jube

eilne konditsioneeritud tuba lõppes sellega, et kui ma ujumast tagasi jõudsin oli keskmise toa põrand poolenisti märg. jee. kondensvesi tekkis ja keegi polnud vist selle peale mõelnud, et äravoolutoru paigaldada.

7.33, vanaema tuli alla. no jeerum, oli vaadanud, et mu autot ei ole seal kus ta õhtul oli, et kas mind polegi kodus. no ja siis kui mind ei oleks olnud. mis siis nüüd lahti on? jah, auto oli teise koha peal. nagu, päikese eest varjus või nii. eile ka - ema on reisil, isa läks ööseks kodust ära - "ma arvan et sa peaksid selle konditsioneeri ikka välja lülitama ööseks", "ütle ikka mulle kui sa kodust ära lähed", "kuhu isa läks?", "ei ma tulin lihtsalt vaatama kas sa ikka lülitasid selle välja". my patience is wearing quite thin

jõin enne seal järve ääres ära mingi ilgelt kange kohvi. minu jaoks kange, kolm kuhjaga lusikat, jee. veits halb hakkas sellest. proovin nüüd vett mekkida. oi kuidas tahaks magada, aga siis oleks mu unetsükkel veel rohkem sassis kui ta juba on. pean vastu selle päeva lootes et see tuleb parem kui eilne. kõigil on nii palju küsimusi, ma ei oska ju teile vastata, inimesed!

8.00, tuleb midagi tegema hakata. silmad vajuvad kinni ja haiguv haigutus kimbutab mind.

ma tahan olla vampiir su akna taga. tahan tahan tahan olla vampiir su akna taga. *päike tõuseb* tahan olla tuhahunnik su akna taga. tahan tahan tahan olla tuhahunnik su akna taga.

aa, ja silver on eriline

i'm feeling very blocked. like literally.

aga seda et. et et. et jah. ma tegin uue blogi, aga see on külastajatele suletud veel. veel. ma tegin uue msni ka. ja uuendasin arvuti igatpidi ära. ma ostsin uue telefoni. ma võtan varsti uue numbri ka. loodetavasti saan kohevarsti uue soengu. nädala pärast olen autotu, see on... noh tegelikult mitte nii väga uus asi, aga kurb. väga kurb. niiet tuleb sõita, tuleb kihutada, tuleb bensiini raisata. tuleb kertu maja kõrval või surnuaia parklas autos passida ja raamatut lugeda või tuleviku üle heietada. tuleb kokat istme peale ajada... ei seda ei taha tegelt, seda ma tegin juba ükskord. polnud kõige targem tegu. tuleb, tuleb... tuleb teha veel asju. käia kohtades. rääkida inimestega. naerda, nutta. olla niisama. päevitada pole vaja, seega see jääb ära. tuleb õhtuti poistega ujumas käia, sest tüdrukud niikuinii ei tule. ja nad tavaliselt kiljuvad kui neid veega pritsida - that's all i'm gonna say. weird creatures. ning tahaks veel ühe korra teha seda, mida ma kaks postitust tagasi vältisin.

see on üks komplikatsioone täis draama. surnud ring. ümbernurga jutud ja salasosin. ja mul on kõrini, seega mängige ilma minuta. there was never any blogbattle between us.

don't mourn the sun

wtf noh, jälle vä
kuna see crap juba ükskord ära lõppeb? mis kasu on sellistest idiootsetest tiitlitest nagu "parim sõber" kui see ei tundu kehtivat inimeste puhul?
ma tean, mida ma olen rääkinud, ma mäletan mida mulle on öeldud. ja seda ma ei kuulutanud. kurat, kas ma siis eelmine kord ei õppinud oma vigadest v?
two, maybe three left

valel on lühikesed jalad. kahju

mitu korda ma olen nüüd seda peedu-nõo vahelist teed varahommikul sõitnud? ja iga kord tulevad sellised mõtted pähe, et mine lase end maha. miks ma ei läinud? samal põhjusel, miks mul nii halb seda pilti vaadata oli. tuletab meelde lihtsalt. ja ma pigem unustaksin selle kõik jäädavalt. aga iga mõne aja tagant keegi ütleb midagi või ma näen midagi, mis meenutab. ja iga kord jääb selline kipitav igatsus hinge. ja muidugi need lõpmatud küsimused. aga see on kõik minevikus nüüd, tuleb elada homse nimel. ja just seda ma momendil teengi. või noh, Momendil ma võitlen unega ja mind ei huvita, et homne päev üldse olemaski on, aga nii üldises mõttes rääkides.

eile öösel ma istusin vitipalus ja jõin veini. hea vein oli.
ma küll üritan aga millegipärast viimasel ajal kipun ma koguaeg haiget tegema.

kaheksa koma seitse kilogrammi. nelisada kuuskümmend viis terava otsaga asja. kolmteist päikesetõusu. kaks suudlust. ja näiteks kolm kassi ka.

new shoes and stuff

ma olen üks väga õnnelik inimene momendil. ma hüppasin tooli pealt püsti ja karjusin sosinal igast ägedaid asju nagu "jesssssssssssss!" ja "yeeehaaa". sosinal sest kell on 2 ja kõik normaalsed inimesed peale minu magavad.
aga nüüd ma rahunesin juba natukene maha. jah, nüüd on heam. rahulik hea. oeh.
ühesõnaga, vaikselt hakkavad mõned asjad juba minema korda ja elu kisub rõõmsamaks. noh, mitte et ta siiamaani nüüd rõõmus pole olnud, aga... alati saab ju happinessi juurde kruttida. et et et... ma lähen annan homme verd. muudan kellegi teise elu ka õnnelikumaks, või vähemalt elavaks, jjjah.
mis siis veel uut. polegi nagu midagi märkimisväärset juhtunud. aa mere ääres käisin sillu, tema pere ja pere tuttavatega. päris lahe oli. ja ohho - panin jälle läpakale windowsi peale (Y) sest et mul ongi iga poole aasta tagant jube igav ja siis peab midagi uuendama. päris palju heam sai. a uue msni tegin ka. ja mingil veidral põhjusel olen ma viimastel päevadel facebookis vahtinud. jube
ma lähen teen nüüd midagi kasulikku, näiteks magan vm

hing on kinni

kuidagi kammitsetud tunne on, mai tea, äkki on asi selles, et hapniku üldse ei ole ja see teeb kõik kuidagi kümme korda jubedamaks? kell on jälle 5 hommikul, und ei tule. kaks korda juba proovinud magama jääda, sama palju kordi arvuti jälle käima pannud. käisin kohtades ja iga klõpsuga läks tuju üha sitemaks. vaatasin igasugu pilte ja lugesin scräppe. passisin isegi facebookis. tegelikult peaks homme natukene tegudene olema, pidin minema kuhugi... kellegagi. praegu tahaks ainult magada
kurat, juba 6. juuli.. ee teisipäev. mai saa aru, kuidas osad inimesed saavad siin nii õnnelikud olla ja miks mina nagu lämbumise äärel pidevalt olen? nagu mingi asi pidevalt kuskil ajusopis sosistaks et "mine, mine, mine siit juba ära". jah, aga kuhu siis õieti? selline tunne on juba, et ma ei leiagi omale mingit kohta, kus ma end tõsiselt hästi tunneksin.
ja mingi kadeduseuss ronis ka enne sisse. jube hakkas juba. saaks lihtsalt... saaks juba midagi tegema hakata, jube jama on see ootamine. aga mida helli ma üldse ootan, mai saa aru. oli vaja mul rääkima hakata, kurat. üksinda oleks ikka lihtsam

pilta

panin reisi pildid üles - http://teele.co.tkwcy.ee/galerii/idaeuroopa

sorry, i have something else... i'm suppose to do.. then

jube naljakas juba kuidas alati kui kedagi kuhugi kutsume on neil midagi muud just nimelt sel ajal vaja teha. aga huvitav on see, et nende teiste tegemiste puhul kunagi ei öelda, et "ei, ma ei saa. ma pidin oma sõbraga midagi muud tegema". ja noh, ma ei räägi mingist üksikust asjast siin praegu ega isegi kellestki isiklikult, vaid nagu kõigiga on selline mulje jäänud. no muidugi teatud erandid on ka olemas (mõni, kes minuga koos seda pidevalt läbi elab ja mõni, kes minuga ainult koos aega veedakski - sellest viimasest ma üritan eemal hoida). aga lihtsalt... mu plaanid hakkavad üha rohkem ilmet võtma ja aega hakkab üha vähemaks jääma, et... noh kui kedagi huvitab või nii. aga ei ei, oma plaane pole küll vaja minu pärast muuta, absoluutselt. jube tore on alati nii tähtsusetu olla. tavaliselt ma nagu selliseid ülisarkastilisi asju ei kirjuta siia väga (jätab jubedalt viriseja mulje), aga nagu viimastel kuudel hakkas see juba väga häirivaks muutuma. nagu, asi pole niivõrd enam selles konkreetses asjas, kuhu ma kedagi kutsusin, aga rohkem juba konkreetses sõpruses. sellepärast ongi neid päris sõpru nii vähe alles jäänud, et ülejäänutega oli lihtsalt nii, et ma ise kutsusin ja tõmblesin ja üritasin nagu sõprust elus hoida nii kaua kui võimalik, aga lõpus, kui tundus, et kedagi ei huvita see väga, lõpetasin ma ise ka ära. arvake, mitu korda need inimesed ise mulle helistasid ja pakkusid et võiks midagi ette võtta (hmm, näiteks päästa veel see, mis päästa annab). haha, no arvake. jaah. ma kujutan ette et see suur ümmargune asi, mis teie peas praegu ringi hõljub on õige vastus.
et noh, mina ei tea, lugege siit ise välja mis tahate, aga veits koppa hakkab juba ette viskama. ei tahaks nagu eriti lõpetada ka mingi mutina, kes istub oma majas ja on ümbritsetud kassidest, sest tal pole enam sõpru... nii 30-aastasena.

fuck this shit

sõbrad kukuvad nagu surnud kärbsed

rääkimata lood

nonii. pole ammu kirjutanud siia miskit. mõtlesin, et oleks aeg jälle. vahepeal on jälle palju asju drafti läinud, mis oleks võinud siin olla. ju siis ei leidnud õigeid sõnu jälle ja ei viitsinud.

igatahes, mul pool euroopat läbi käidud. pidasin nö blogi ka seal, iga päev kirjutasin miskit. kui tuju on, siis trükin siia ka, aga mitte täna. ilmselt mitte homme ka. pilte sai ka omajagu 1500+ tehtud, aga jumal teab, mis neist saab. 4-19 juuni olin ma siis ida-euroopa ringreisil. nägin ära ukraina, moldova, rumeenia, bulgaaria, türgi (istanbulini), makedoonia, kosovo, serbia, ungari ja slovakkia. no ja poola ja need meie junnid siin allpool, aga see polnud just suurem asi elamus. reis iseenesest oli vinge, teatud protsent rahvast küll ajas hinge täis enamuse ajast, aga eks selliseid ole igas seltskonnas. viperusi oli palju, eksisime ära ja kaotasime inimesi ja mõni sattus haiglasse ja üks kogunisti lendas poole pealt koju ära. aga hea oli. tutvusin huvitavate persoonidega, sain hobuse selga, kandsin kaptenimütsi ja käisin paljajalu mošees ära. pruuniks sain ka.

aga jah, nüüd tagasi eestis. sai inimestega tiba suheldud ja muidu hea oldud. nüüd võiks end korralikult välja magada ja jälle ära minna kuhugi.

teatud asjalood muudavad meele veidi kurvaks, aga kui mõistus aru ei anna, siis mina sinna ka midagi parata ei saa. teisest küljest jälle kaevan siin igasugu vana suhtlust üles, mis ilmselt mu vaimsele tervisele kõige kasulikum ei ole, aga kui uut ei leia ja hiljutine ei toimi, siis vana ainult üle jääbki.

ükspäev varsti tuleb vist ära otsustada, mida ma edasi teen..

päris hulpiv* postitus

"'cause every day i'm here
all i feel is sheer
agony"

pesin auto nädalavahetusel puhtaks, nõudepesuvahendiga lausa - isegi mingi gängsta laul käis samal ajal. ma tundsin end lahedana. yea
mõtlesin tulevasel nädalavahetusel mere äärde sõita, keegi kaasa tahab tulla? prooviks paar päeva arvutist eemal hoida, äkki teeb mu seljale ja silmadele head. mitte et mulle siin ei meeldi olla.. lihtsalt, vaheldust natukene. enesetunne on viimase nädala jooksul laes olnud, jogurt töötab imesid. ha
homme mõõdan oma kapi ära, homme muretsen rohkem. täna enam mitte. äkki lähen homme isegi verd andma, pommitavad mind siin jälle oma e-mailidega.
mõtlesin siin tuleviku peale täna natukene. et mis must saab ja nii. päris täpselt midagi välja ei mõelnud, aga... midagi muutub. midagi peab muutuma. nagu laulusõnad väidavad. jaah
päike hakkab varsti tõusma, jälle. ei möödu hommikut, kui ma seda ei näeks.
ma ei teagi mida rohkem kirjutada. kõik, mis ma öelda tahan, kõlab nii kahepalgeliselt mu peas, et ma parem ei hakka midagi kirjutamagi. naljakas, kui mittemidagiütlev see postitus on. mitte üldse minu moodi. hah
minu moodi
minu laadi

fosfor

edit(4:46): mul ei tule und ning ainukene sõna, mis mul praegu pähe tuleb on "sisu". loe sellest ise välja, mis tahad. mu huumor on teile jagatud.
väljas on nii lollakalt valge juba. äkki teeks ühe all-nighteri jälle. mis muidugi tähendab, et homme küll mingit vereandmist ei toimu. mis tähendab ka seda, et ma lähen jube varakult kuhugi lõunakasse süüa otsima. miks küll sinna, ma ei tea.
linnud laulavad. fancy that

update(6:23): jätkuvalt ei maga. aga uni tuli peale. nice timing

update#2(8:58): käisin koolis. ilus ilm on

terminaatori ülestunnistus

eile oli hea päev. päike paistis kui ma üles ärkasin ja tundsin, et on hea. veetsin tund aega lehti riisudes ja emaga juttu ajades. ning ei, ma ei maganud kella kolmeni. mingi hetk leidsin, et täna võiks midagi kasulikku teha ja tõstsin toa ümber. ma elan nüüd kertu sõnul kabinetis. õhtusöök koosnes pitsast ja jogurtist. üks hetk paistis päike aknast sisse, kuigi sel hetkel oli ta juba ammu teisel pool maja. need on need õhtused maagilised hetked, mis panevad mind naeratama. aga eilne õhtu oli üle pika aja üks toredamaid. kui taevas oli hele- ja tumesinine üheskoos, otsustasin ühineda taskulambi, botaaniku, pihukoti ja.. tõnuga. vaatasime ühika peegeldust läbi kiige, taevas oli oranz kuu. jooksime ülesmäge võidu politseiauto suunas, peitsime end ning luurasime surnuaias. üks parimaid õhtuid. ja ma ei kahetse isegi seda, et mul on täna jalad valusad ja kurk ka. isegi see ei heiduta mind et õhtu eesmärk jäi tegelikult täitmata. kuigi minu oma ei olnud niivõrd mäng kui just kvaliteetaeg. jõudsin kell 1 koju, jõin teed ja istusin oma kabinetis. eile oli hea päev.

ja kõik teised, mul ei ole vaja kellegi haletsust. ma olen täna mitmeid kordi rohkem õnnelik kui kuid tagasi. momendil tundub nagu elu olekski hea

aliens made them do it

ma tahan endale perfektset diivanit. tead, sellist millesse laskudes on selline tunne, nagu oleks pilvesse langenud. mul pole kunagi perfektset diivanit olnud. aga ma luban, et ma ükspäev ostan selle omale.

ma olen viimase kuu jooksul päris palju kirjutanud, kõik neist on draftidesse läinud. ei oska end enam väljendada, või siis teen seda liiga palju. kasutan liiga palju sõnu valede inimeste juuresolekul, võibolla lootes, et nad oskavad ridade vahelt lugeda. tihtilugu ei oska. "mul on puhkus" võib nii paljusid erinevaid asju ju tähendada.

viimasel ajal on kerge laskuda fiktiivsesse maailma. kardan, et see võib mu psüühikale halvasti mõjuda, või no tegelikult mõjubki, mis seal enam. raske on end lihtsalt ära tirida. valada pisar või kaks kellegi pärast, keda tegelikult pole olemaski. aga ei, lihtsam on nii, kõik on lihtsam nii. võiks lausa öelda, et peaks omale elu otsima. heh. pole see midagi nii kerge, võibolla ma ei tahagi. nagu ma ütlesin, nii on lihtsam.

varsti algab kõik uuesti. võibolla paremini seekord

miks mu jalad värisevad?

//this is gonna be good life

ma jõudsin just järeldusele, et ma olen kurb. eijah, ma naeran kui sa mõne totaka nalja teed või kellegi silt lumega kõveraks keerdub, aga ma olen kurb. koju ma minna ei saa, ma ei tea enam miks ma tahangi. sõpradega enam rääkida ei saa, kõigil on kas liiga kiire või noh, osad ei suhtle enam minuga. ilmselt millegipärast, mis ma ise kokku keerasin. ma tõesti ei tea ja keegi ei ütle ka. ja nii ongi läinud et sõpradel on uued sõbrad ja vanad enam ei huvita vist kedagi. ka loomi pole kelle juurde lohutust otsima minna. ei mingit armastust ole õhus. isegi mu auto on katki. seega ma loodan, et see pole minust inetu kui ma lahkuda tahan. siin lihtsalt ei ole enam midagi, mille pärast jääda. ja võibolla te ei usu mind, aga praegu ma tahan et oleks. ma tahan et ma ei peaks üksi neid asju tegema. ma tahan, et ma saaksin kellelegi praegu rääkida, aga kurat. sirvisin oma telefoniraamatu läbi. when did it all go so wrong?
ma võin oma taimedega rääkida
igatsen

right moves, wrong choices

armastus ilmselt ongi see kõige tähtsam. nähes kaugelt, kuid mitte kogedes, tunduvad tunded nii tühised. samas teades, tundes kübetki tõelisusest tunnen ma puudust. puudust millestki, mida ma ei tea. kuidas saada tunda tundeid, mida pole iial tundnud? raske mõista, mis mõtted sinu peas läbi käisid, kerge öelda, mis minu peas. siiski joosta võib kaugele ja loota, et sulle järgi ei jõuta ning peita, peita, peita. võibolla nii ongi parem, varjuda varjudesse. võibolla joosta ereda päikese käes ning pilgates kõik särava naeratusega ära petta ning lubada endale see üks harv moment Tunnet enne kui maa jälle tagasi jalge alla tõuseb ning võibolla isegi endasse neelab. teades, mis hommikul ees ootamas on, keeldume magamast ning venitame, venitame, venitame. kuniks enam ei veni. võibolla on seal see kes jõuab järgi joosta. võibolla kaob ta niipea kui saabub. enam ei tea

trouble, trouble

nii palju siis minu sõitmistest. jälle. kuigi ei saa kurta, ma sõitsin täna nõkku ja tartu ja nõkku ja jälle tartu. kõige rohkem pähe kulunud maantee jupikene, kõige igavam ka. aga ikkagi, ma ei saa aru, mis ebaõnn mul viimasel ajal nende ringidega on. mõni nädal tagasi jäin keset nõo ringi seisma. täna jäin riia ringil seisma - siduritross läks katki. naerma ajas. no ja siis ma naersin. ja lükkasin üksinda oma autot. veel rohkem ajas naerma see, et mehed sõitsid oma suurte uhkete autodega mööda ja vahtisid, aga keegi appi küll ei kippunud tulema. no ja siis ma seal lükkasin üksinda oma autot ja naersin. okok, lõpuks tuli üks appi ja saime tee pealt kõrvale ja siis tuli üks teine ja tõmbas mu köiega k-rauta ette, aga ikkagi. isa ees peab ka mütsi maha võtma, ma poleks küll julgenud sellega pärast ilma sidurita nõkku sõita. üks asi saab korda ja siis peab midagi muud katki minema. story of my life. naerma ajab.
homme peab proovima A&G-s pöördmaatriks ja determinant ära teha, või noh, mis homme, 5.5 tunni pärast. võikski magama ära minna, homme jälle uus päev. täis uusi asju. loodetavasti ei lähe ükski auto katki, kui ma mõnes peaksin juhtuma sõitma
hmh. aa jah, note to self: kanna maretile raha üle.

back again

mul on natukene paha olla täna. karta on, et sel on midagi pistmist eilse õhtuga. eilne õhtu, mis oli üllatavalt tore, toredam igatahes kui mõned eelnevad õhtud. ma avastasin täna hommikul õudusega, et ma ütlesin eile rohkem, kui ma oleksin tohtinud. mitte et ma kellegi saladuse välja lobisesin. see oli minu enda saladus. hmh. aga sa oleksid lõpuks niikuinii teada saanud. keegi ei usu et ma selle ära teen. peaasi et ma ise seda usku ei kaota. aega veel on. eile ma sõitsin koju ja õhtul jälle linna tagasi. täna ma sõidan ka võibolla koju. kuhugi mujale siin ju sõita ei ole. nõo-tartu-nõo-tartu-tartu-tartu-nõo-tartu. loophole. homme võiks nii vahelduse mõttes äkki elvasse minna. julm rebel.
jamh, no ma ei tea siis, ma lähen sõidan nõkku või midagi

hinga

ma olen saanud valgustust. olen lugenud ja mõistnud ja mitte mõistnud ja mõistatanud. ma pole isegi päris kindel, milles ma valgustust sain, kuid nii see siiski on. keegi ei saa mind sundima tegema asju, mida ma ei taha. seega ärge vaadake mind imelikult kui ma teen asju, mida ma tahan. kuid oh ei, mis juhtuda võiks nii kaunite inimestega, kui üks tegelane lahkub. unusta mind, ela edasi. mul on kahju, et ma teid aidata ei saa, kuna olete mind nii palju aidanud. mul on praegu see võimalus, aga ma ei saa seda kahjuks jätkata. ma ei taha lõpetada sellises olukorras nagu paljud, kaasa arvatud teie. võibolla hiljem, las ma lähen momendil. las ma vaatan, mida leian ja leian ehk, mida otsin. kuigi sa avameeli toetad mind, tunnen ma süüd, et plaanin jätta. kõik saab korda, ära muretse.

and the answer that you're seeking
for the question that you found
drives you further to confusion
as you lose your sense of ground

alexi murdoch - breathe

praegu võib vist täitsa tõsimeeli öelda, et ma olen segaduses ja teelt peaaegu et eksinud. või kas äkki hoopis uue tee leidnud? mu mõistus ei suuda lihtsalt sellega leppida, et see siin-ja-praegu ongi minu jaoks kõik, mis kunagi olema saab. kuidas kõik ongi lihtsalt nii üksluine ja lõputu ja elu keerleb igakuise palgatšeki ning õhtuste seriaalide ümber. ma olen sattunud sellesse võrku, kuid üritan end lahti päästa. sest kui see ongi kõik, siis pole ju millelgi mõtet. võibolla ma olen liiga kaua üksi olnud lihtsalt. võibolla ma ei oska enam oma sõpradega rääkida asjadest, millest kunagi ammu vabalt vestelda võis. võibolla ma tean, kellele mida öelda, et ta õnnelik oleks, võibolla üldsegi keegi ei teagi enam mitte midagi. võibolla olen mina muutunud, mitte teised. võibolla ma lihtsalt petan ennast lollide lootustega pääseda. võibolla see kõik ongi üks suur ja tobe mäng.
võibolla ma peaksin vait jääma.

re: hai

mõnikord saadavad inimesed mulle veidraid kirju. aga seda juhtub õnneks harva. mõnikord ma tunnen enda näol mingit veidrat irvet, mil pole miskit tegemist ilma, kooli või üldiselt eluga. mõnikord ma olen väsinud. mõnikord ma tahan süüa ja mõnikord ma sööngi. mõnikord ma käin metsas. vanasti käisin ma ka metsas, aga teistmoodi. mõnikord ma mõtlen, kas asi oleks seda väärt. mõnikord on mul temast isegi kahju, sest elu läheb vahest jama teed pidi. mõnikord ma mõtlen, et just praegu oleks õige aeg asi käsile võtta ja ära teha. mõnikord ma mõtlen selle peale tihti. viimasel ajal ma mõtlen selle peale tihedamini kui tihti. mõnikord on mul tunne nagu ma oleksin liiga palju teinud. ja siis on mul tunne, et ma tahaksin veel. mõnikord ma kahetsen et ma raiskasin 2 aastat ära, eriti kui mulle veidraid kirju saadetakse. siis ma jälle unustan selle. mõnikord ma lihtsalt istun on uues toolis ja vaatan oma taime, mis on juba nii suureks kasvanud. kui ta oleks inimene, siis ta oleks mu laps. mõnikord juhtub igasugu asju, mis kedagi väga ei huvita ja mõnikord ma siiski panen nad kirja

uk, vol4

see uk on viimasel ajal üks popp koht nagu tundub. mõned käivad reisil. mõned elavad. mõned on ras... ee... ei midagi. mõnel linnal on viis lennujaama, mõnel on kaks lennujaama, mõni meist oli vales lennujaamas. mõni öögi sai lennujaamades veedetud. mõnes lennujaamas oli sibihais (tln), mõnes sai piparmünditeed ja head vestlust. mõnes oli lihtsalt... tavaline. mõnes olid külmad kivipõrandad ja palju inimesi. mõni oli tühi. teistes kohtades jälle nägime ninjasid, teine kord oravaid. isegi hirv jooksis kirikuaias ringi. kirsipuu õitses, lilled peenra peal ka. orav võttis käest saia ja kajakad karjusid "veel, veel!". päike paistis ja sõrmed ei külmunud otsast ära. tempo oli kiire ning inimesed olid head. mõnikord pidi bussiga sõitma, 22 tundi lausa. mõnikord tegime pilte. vahest olime niisama. mõni kõndis jalad villi ja jättis sõrme ukse vahele - ühe päeva jooksul. mõnikord oli halb tuju, mõnikord oli hea tuju. mingikord oli palavik ja peavalu ning magamatus. oh seda magamatust. külm põrand, külm õhk. pehme pink, soe jope. paks tekk. londoni udu ja hyde park. päikeseloojang thames'i ääres. ükskord saime aru, et eesti tsikid on nõmedad. tegelt mitu korda. aga pole hullu. mõnikord ütlesid meile võhivõõrad tere ja naeratasid. nendel kordadel ma mõtlesin, et ma elan ikka väga vales riigis. mõnikord on lihtsalt tore ära minna. teine kord võiks seda juba pikemalt teha. võibolla võiks üldse mitte tagasi tulla. kõlab nagu plaan.

täna

täna oli hea päev, tavaline päev, normaalne päev, mitte midagi ütlev päev. päev, mille ma olen nädalate pärast ära unustanud. ma ei kukkunud täna milleski läbi, ma ei saanud täna halbu uudiseid, ma ei lõhkunud täna midagi ära. täna ma tunnen, et pea on korralikult õlgadel ja ma ei lagune kohe koost. täna ma vaatan eelmiste päevade postitusi ja mõtlen, mis mul arus oli. või mida mul seal polnud. kuigi ma saan aru, siis täna tundub see kõik nii kaugel minust. nagu see oleks mõne teise inimese poolt kirjutatud. täna ma olen õnnelik, et mul on korralikult funktsioneeriv laavalamp, et külmikus on maisi, kui ma tahan, et ma suutsin kaja tekitada ning et põrand on jälle korralikult puhas. täna ma ei mõtle homse peale. täna ma ei mõtle sügise peale. täna ma ei mõtle selle peale, mida ma otsustama pean. täna ma olen ja istun ja hingan. sest täna on hea päev, täiesti tavaline päev, päev, mida on mõnikord hädasti vaja.

fa-fada-fafa-fa-fak

kas enam hullemaks veel saab minna? :D see on naljakas juba. 2 tükki feil. 1 selgusetu, kui ka feil, siis on ju total feil.

mai tea, eile ma nutsin, täna ma lihtsalt irvitan. kerged ebastabiilsuse tunnused? võibolla natukene hullumeelsust, ehk näputäis masendust, tibake meeleheidet. kahe päevaga on kõik nii pekki läinud. ja noh, tore et saab 10-ks päevaks minema, aga mida see annab. lükkan asju ainult edasi.

ja see punktisüsteem. nagu mis loogika siin on. kui on kirjas 8, siis miks ta ei võiks lihtsalt 8 olla? miks peab võtma 8/10, mis on siis 0.8 ja siis selle korrutama veel 2-ga? kas neil õppejõududel on tõesti nii igav siis. midagi ägedamat enam ei tahtnud välja mõelda?

ma ei tea, mida muud ma ikka teeksin? kuid idee on paeluv ja tõesti tahaks seda teha. ilmselt ma pole ainus

J

ma vaatasin pilte täna. ja ma hakkasin nutma. ja mul meenus, et ma pole kunagi varem nii hullult nutnud, kui tookord seal tolmusel kruusateel, kui päike hakkas vaikselt loojuma ja ma lihtsalt ei suutnud enam. ja need pildid, kus me oleme kõik nii õnnelikud. kus ta paneb pea mu õla peale ja kõik on nii hästi lihtsalt. ma igatsen seda aega, kuid nii paljud asjad jäid ütlemata, et ma ei julge enam. aga kui sa loed mu blogi, siis tea, et mul on tõesti kahju, et nii läks, kahju, et me enam ei rääkinud, kahju. lihtsalt nii kahju. ja kuigi sellest on peaaegu aasta juba möödas, siis emotsioonid on täpselt sellised nagu tookord seal tolmus. tee ääres, muru peal. ma tahaks sellest lihtsalt kellegagi rääkida, ja veel natukene rääkida, ja nutta ja siis see lõpuks hinge pealt ära saada. sest kui ma näen neid silmi ja kuulen seda nime, siis.. fakk noh. ja te teate ju mind, ma ei ole kergelt emotsiooniline. või sellises mõttes vähemalt. ärrituvus on üks asi, kurbust ma väga välja ei näita. üritan. alati ei õnnestu. tihti pole siis kedagi juures, kahju on sellest. see, et ma seda siin kirjutan, ei aita eriti tegelikult. te loete ja te teate, millest ma räägin, aga kes teist tegelikult teab, mis tunne see on. nagu tükk oleks välja rebitud. ja ma nii tahan seda tagasi saada.

a ja mu sweet dream. kriips peale. great success.

when the day has gone

"kõige ilusamad tüdrukud" - mis see tähendama peaks? on nad välimuselt siis nii ilusad? on nende iseloom nii ilus? on nad kuidagi omamoodi ilusad? mida? unesegaduses mõtteuide. homme tuled sa tagasi, mida see veel tähendama peaks, mida see mulle tähendab? kas see on järjekordne 'reaching out blindly, hoping to catch something' asi, whatever see ka poleks, mida ma otsin. ja siis läheb jälle üks ära ja tagasitulles on teine läinud. nagu, see tüdruk, kellega ma teises klassis koos istusin. kuidas see võimalik on ja samas mitte. mida tegema peaks, ootama veel? ma ei jõua enam oodata. ei taha ka. poolteist nädalat hullust ja ootust ja võibolla kübekene lootust. ma ei ole veel leidnud seda... noh... ma ei tea kuidas seda nimetadagi... äkki rahu iseendas? või leppimine. blind acceptance. tinistada kitarri, tunda et ma kuulun kuhugi. raske lasta kedagi ligi, kes oleks seal kui sunniviisiliselt.

ma ei saa ise ka enam aru, mida ma siin öelda tahan. keegi võiks tulla ja öelda, et 'jah! ma sain aru, mida sa mõtled, ma sain sinust aru. joome kohvi, räägime?' kui välja arvata üks suslik kõrvaltoast. aga üks, seega peab ka olema teine. ehk siis kokku teeb see... kolm? üks üheks ja tema teiseks. you know what i mean?

mida ma siis nii valesti olen teinud, et mulle keelatakse seda tunnet. unes näen ma ka veidraid masinaid ja kastidesse inimeste toppimist.

poolteist aastat tagasi ma oleksin ekstaasis, et sa ei pea enam kauaks ära minema, aga milleks mulle seda jama enam. kuigi võiks ju minna kergema vastupanu teed ja iseennast mõned tunnid petta. et see puudutus tähendab midagi sügavamat, kui ta tegelikult on ning see asukoht on lihtsalt olude sunnil selline. aga lõpuks taandub kõik ikkagi sellele, et mõnikord mõned käituvad nagu litsid ja hoorad. häbi. vastikus. jah, tõsi, seda pole enam. ilmselt juba see näitas midagi, et asja olemasolu või selle puudumine ei muutnud midagi. lihtsalt aja- ja närvikulu on väiksem.

aeg, mida ma selle üleliigsega üldse peale hakkan. hiliskevad. suveõhtu. ma saaks iseendast aru, kui oleks seda aega kellegagi jagada, siis piiraks, aga ei ole ju. kas ma ikka veel loodan põgeneda suvekuudel kaugele ära? mitte võtta kaasa arvutit ja sulgeda end teie eest. puhastada oma meeled ja teha päevad läbi seda, mida ma armastan ning tulla tagasi uue inimesena. jah, loodan. ootan vastust, ootan küsimusi, ootan vestlusi, ootan pingeid ja ootan ärevust. enneaegset õppimist ja istumist enne minekut, võltse hüvastijätte ja väravate taha kadumist.

anna mulle end, anna mulle end, anna mulle end, anna mulle end...

või noh, realistlikum oleks öelda, et sa ei pea, kui sa ei taha. mind ei huvita (ära valeta, libu).

if i can call you and tell you i care

iga kord kui me sellest räägime, teeb see mind veel kurvemaks. ma tean kõike juba, mida ma teadsin pool aastat tagasi. aga see uuesti üles kaevamine, ma ei tea, kas ma siis tõesti nimelt piinan end nii jubedalt? miks muidu. ma ei taha seda nime öelda. ma ei taha selle peale mõelda. ei taha jälle minna magama mõeldes sündmuste peale, mis on ammu möödas. kellegi käest ei ole küsida. ei tea, kas tahakski teada.

three weeks in heaven.

if it's on, it's on for good

coz when it's gone, it's gone for good

a firend, my friend, does not look at another friend like that

ma kirjutan seda, sest et ma tahan kellelegi öelda, aga ma ei julge teile öelda. alati kui ma avaldan mõne mõtte või saladuse läheb see jube pahaks kätte ära. no tõepoolest, mees, kel on sama nimi, mis kõigil teistel. aga võibolla seekord on see mingi märk. nimed on ju tõepoolest sarnased. ja tema oli... olend, kellest ma kohutavalt hoolisin. kas asi võib muutuda selliseks ning kas see pidigi nii minema. kuigi aeg on varsti lahkuda, ma loodan parimat. ma loodan muutuste peale. sest see aeg läks kiiresti, ei mingeid ebamugavusi. stay the night? i'm alone this evening. võibolla ei tasuks, aga mõelda ei keela keegi mul, mõelda ja loota, et võibolla seekord. mulle meeldiks. teatud liiki inimesi ei leia ikka iga nurga pealt. kuna see õnn ükskord naeratab?

jobukari

julm kahepalgelisus ikka kõikjal. sa arvad, et me ei tea. aga sa eksid. noh, mis sa sellest nüüd arvad, eh?

otsustusvõimetus

jubemasendav on ikka see lõputu ootamine. ootan mingeid kirju, ootan et lumi ära sulaks, ootan et eksamid läbi saaksid, ootan 28. jaanuari, ootan bussi, ootan rongi, ootan filmi, ootan tulemusi. mõtlen, kas jätkata. mõtlen, kas lahkuda. vähemalt tean, kuhu, kui peaks. kas teha, mida tahan või teha, mida peaks. kumb siis. kohti on, kuhu tagasi tulla, kohti saaks olema, kuhu minna. kas nautida mägesid ja ookeani või ärgata, oiata, süüa, kõndida, istuda, unistada, kõndida, süüa ja magada. pürgides alfabeedi ülaotsa leian end siiski altpoolt. meeleheitehetk. tegin siiski mõned muudatused, kas ja kui head nad on, ei tea. peaks kohvitassi ära pesema. siirud, viirud, triibud. ma nüüd üritan salapärane olla ja panen oma plaani kirja:

if E == A:

A

elif E != A:

vbI

elif T == H:

It

elif T != H:

vbI

gtBN

else:

saH

kahe päeva pärast ma ei mäleta enam, mida need tähed tähendavad. praegu on see aga hea mõte, peaasi, et see jääb meelde. miski peab sama teoks. peaasi et see else ei oleks.

m-love

eeh, kogu mu elu praegu keerleb thunderbirdi ümber, mis on tegelikult natukene hale, kui nüüd aus olla. 15-minutiline intervall on muutnud 10-minutiliseks, aga see ei muuda tegelikult midagi. muud ei jää üle, kui oodata, ainult oodata. homme siis mõned katsumused, loodame parimat. siis jääb ainult 4 veel, õhh. ma loodan, et mõni neist ei paljune. see oleks ju lausa kurb.

sa oled täpselt nagu mu ema, sa nagu ei saa aru, et sul pole alati õigus. ja selle asemel, et millestki tõsiselt mõelda, pead sa käituma nagu mingi 4-aastane - naerma kõige üle, kasvõi mõnitavalt. see nagu paneb sind arvama, et sa oled jube lahe või midagi. ma ei tea, mul on sellest raske aru saada, kuidas nii saab olla. aga mis siis, kui ei ole kedagi, kes otsustaks sinu eest. uksed muudkui sulguvad ja sa isegi ei ürita sinna jalga vahele lüüa.

ma tean neid asju, aga kui ma olen ainukene, kes teab, siis mõnikord on lahe lihtsalt vahtida, kuidas te vingerdate ja mõtlete, kuhu emme kadus.

ta lubas neli korda koputada, ära unusta

miks sa kirjutad nagu mina?

ma üritan täna kustutada. inimesi kustutada oma nö 'elust'. virtuaalsest elust. 20 sain. 20 mõttetut inimest. homme üritan rohkem saada.

plaanid paigas

istusin rahva seas ja vaikisin. vahepeal naeratasin ja ütlesin, mis kell on. võtsin lonksu ja istusin. igatsesin midagi, aga ei mäleta mida. tahtsin naerda ja tunda rõõmu, kuid ei. ning peo lõpus olen ma ikkagi üksinda. see on paratamatus, see on elu, see ongi see. see ongi kõik.

koristamine, pesemine, valuvaigistid, ootus. ma ei teagi enam, mida ma ootan. ootan minekut, ootan tulekut, ootan vastuseid. 15 minutiline intervall. there are no new messages on the server. 15 minutit ja jälle. ka inimkonna jubedused panevad pisara silma, kuigi mind siis ei olnud. häbiga tunnistan, et olen õnnelik oma staatuse üle. varsti on aeg: [6, 8, 11, 14, 21, 28, 7...] mida sa siis teed, kui mind ei ole? kohusetunne sunnib püsima, süda nõuab minema. meil olid kunagi ikka suured plaanid, armastus muutis neid kõiki. nüüd on igapäev. igavene päev. nüüd on ootused ja lootused, mis ei saa teoks. ja kurbus, mis kriibib südant. ja pisarad, mida keegi ei näe. kuigi kisub pisut emoks ära, ei heiduta. mõnikord peab. mida nüüd teha? minna, mitte minna? tunda häbi, süümepiinu? mul on ka kahju. aga ma ei ütle seda kunagi.

sest et peo lõpus olen ma ikkagi üksinda.