J

ma vaatasin pilte täna. ja ma hakkasin nutma. ja mul meenus, et ma pole kunagi varem nii hullult nutnud, kui tookord seal tolmusel kruusateel, kui päike hakkas vaikselt loojuma ja ma lihtsalt ei suutnud enam. ja need pildid, kus me oleme kõik nii õnnelikud. kus ta paneb pea mu õla peale ja kõik on nii hästi lihtsalt. ma igatsen seda aega, kuid nii paljud asjad jäid ütlemata, et ma ei julge enam. aga kui sa loed mu blogi, siis tea, et mul on tõesti kahju, et nii läks, kahju, et me enam ei rääkinud, kahju. lihtsalt nii kahju. ja kuigi sellest on peaaegu aasta juba möödas, siis emotsioonid on täpselt sellised nagu tookord seal tolmus. tee ääres, muru peal. ma tahaks sellest lihtsalt kellegagi rääkida, ja veel natukene rääkida, ja nutta ja siis see lõpuks hinge pealt ära saada. sest kui ma näen neid silmi ja kuulen seda nime, siis.. fakk noh. ja te teate ju mind, ma ei ole kergelt emotsiooniline. või sellises mõttes vähemalt. ärrituvus on üks asi, kurbust ma väga välja ei näita. üritan. alati ei õnnestu. tihti pole siis kedagi juures, kahju on sellest. see, et ma seda siin kirjutan, ei aita eriti tegelikult. te loete ja te teate, millest ma räägin, aga kes teist tegelikult teab, mis tunne see on. nagu tükk oleks välja rebitud. ja ma nii tahan seda tagasi saada.

a ja mu sweet dream. kriips peale. great success.