täna

täna oli hea päev, tavaline päev, normaalne päev, mitte midagi ütlev päev. päev, mille ma olen nädalate pärast ära unustanud. ma ei kukkunud täna milleski läbi, ma ei saanud täna halbu uudiseid, ma ei lõhkunud täna midagi ära. täna ma tunnen, et pea on korralikult õlgadel ja ma ei lagune kohe koost. täna ma vaatan eelmiste päevade postitusi ja mõtlen, mis mul arus oli. või mida mul seal polnud. kuigi ma saan aru, siis täna tundub see kõik nii kaugel minust. nagu see oleks mõne teise inimese poolt kirjutatud. täna ma olen õnnelik, et mul on korralikult funktsioneeriv laavalamp, et külmikus on maisi, kui ma tahan, et ma suutsin kaja tekitada ning et põrand on jälle korralikult puhas. täna ma ei mõtle homse peale. täna ma ei mõtle sügise peale. täna ma ei mõtle selle peale, mida ma otsustama pean. täna ma olen ja istun ja hingan. sest täna on hea päev, täiesti tavaline päev, päev, mida on mõnikord hädasti vaja.

fa-fada-fafa-fa-fak

kas enam hullemaks veel saab minna? :D see on naljakas juba. 2 tükki feil. 1 selgusetu, kui ka feil, siis on ju total feil.

mai tea, eile ma nutsin, täna ma lihtsalt irvitan. kerged ebastabiilsuse tunnused? võibolla natukene hullumeelsust, ehk näputäis masendust, tibake meeleheidet. kahe päevaga on kõik nii pekki läinud. ja noh, tore et saab 10-ks päevaks minema, aga mida see annab. lükkan asju ainult edasi.

ja see punktisüsteem. nagu mis loogika siin on. kui on kirjas 8, siis miks ta ei võiks lihtsalt 8 olla? miks peab võtma 8/10, mis on siis 0.8 ja siis selle korrutama veel 2-ga? kas neil õppejõududel on tõesti nii igav siis. midagi ägedamat enam ei tahtnud välja mõelda?

ma ei tea, mida muud ma ikka teeksin? kuid idee on paeluv ja tõesti tahaks seda teha. ilmselt ma pole ainus

J

ma vaatasin pilte täna. ja ma hakkasin nutma. ja mul meenus, et ma pole kunagi varem nii hullult nutnud, kui tookord seal tolmusel kruusateel, kui päike hakkas vaikselt loojuma ja ma lihtsalt ei suutnud enam. ja need pildid, kus me oleme kõik nii õnnelikud. kus ta paneb pea mu õla peale ja kõik on nii hästi lihtsalt. ma igatsen seda aega, kuid nii paljud asjad jäid ütlemata, et ma ei julge enam. aga kui sa loed mu blogi, siis tea, et mul on tõesti kahju, et nii läks, kahju, et me enam ei rääkinud, kahju. lihtsalt nii kahju. ja kuigi sellest on peaaegu aasta juba möödas, siis emotsioonid on täpselt sellised nagu tookord seal tolmus. tee ääres, muru peal. ma tahaks sellest lihtsalt kellegagi rääkida, ja veel natukene rääkida, ja nutta ja siis see lõpuks hinge pealt ära saada. sest kui ma näen neid silmi ja kuulen seda nime, siis.. fakk noh. ja te teate ju mind, ma ei ole kergelt emotsiooniline. või sellises mõttes vähemalt. ärrituvus on üks asi, kurbust ma väga välja ei näita. üritan. alati ei õnnestu. tihti pole siis kedagi juures, kahju on sellest. see, et ma seda siin kirjutan, ei aita eriti tegelikult. te loete ja te teate, millest ma räägin, aga kes teist tegelikult teab, mis tunne see on. nagu tükk oleks välja rebitud. ja ma nii tahan seda tagasi saada.

a ja mu sweet dream. kriips peale. great success.

when the day has gone

"kõige ilusamad tüdrukud" - mis see tähendama peaks? on nad välimuselt siis nii ilusad? on nende iseloom nii ilus? on nad kuidagi omamoodi ilusad? mida? unesegaduses mõtteuide. homme tuled sa tagasi, mida see veel tähendama peaks, mida see mulle tähendab? kas see on järjekordne 'reaching out blindly, hoping to catch something' asi, whatever see ka poleks, mida ma otsin. ja siis läheb jälle üks ära ja tagasitulles on teine läinud. nagu, see tüdruk, kellega ma teises klassis koos istusin. kuidas see võimalik on ja samas mitte. mida tegema peaks, ootama veel? ma ei jõua enam oodata. ei taha ka. poolteist nädalat hullust ja ootust ja võibolla kübekene lootust. ma ei ole veel leidnud seda... noh... ma ei tea kuidas seda nimetadagi... äkki rahu iseendas? või leppimine. blind acceptance. tinistada kitarri, tunda et ma kuulun kuhugi. raske lasta kedagi ligi, kes oleks seal kui sunniviisiliselt.

ma ei saa ise ka enam aru, mida ma siin öelda tahan. keegi võiks tulla ja öelda, et 'jah! ma sain aru, mida sa mõtled, ma sain sinust aru. joome kohvi, räägime?' kui välja arvata üks suslik kõrvaltoast. aga üks, seega peab ka olema teine. ehk siis kokku teeb see... kolm? üks üheks ja tema teiseks. you know what i mean?

mida ma siis nii valesti olen teinud, et mulle keelatakse seda tunnet. unes näen ma ka veidraid masinaid ja kastidesse inimeste toppimist.

poolteist aastat tagasi ma oleksin ekstaasis, et sa ei pea enam kauaks ära minema, aga milleks mulle seda jama enam. kuigi võiks ju minna kergema vastupanu teed ja iseennast mõned tunnid petta. et see puudutus tähendab midagi sügavamat, kui ta tegelikult on ning see asukoht on lihtsalt olude sunnil selline. aga lõpuks taandub kõik ikkagi sellele, et mõnikord mõned käituvad nagu litsid ja hoorad. häbi. vastikus. jah, tõsi, seda pole enam. ilmselt juba see näitas midagi, et asja olemasolu või selle puudumine ei muutnud midagi. lihtsalt aja- ja närvikulu on väiksem.

aeg, mida ma selle üleliigsega üldse peale hakkan. hiliskevad. suveõhtu. ma saaks iseendast aru, kui oleks seda aega kellegagi jagada, siis piiraks, aga ei ole ju. kas ma ikka veel loodan põgeneda suvekuudel kaugele ära? mitte võtta kaasa arvutit ja sulgeda end teie eest. puhastada oma meeled ja teha päevad läbi seda, mida ma armastan ning tulla tagasi uue inimesena. jah, loodan. ootan vastust, ootan küsimusi, ootan vestlusi, ootan pingeid ja ootan ärevust. enneaegset õppimist ja istumist enne minekut, võltse hüvastijätte ja väravate taha kadumist.

anna mulle end, anna mulle end, anna mulle end, anna mulle end...

või noh, realistlikum oleks öelda, et sa ei pea, kui sa ei taha. mind ei huvita (ära valeta, libu).

if i can call you and tell you i care

iga kord kui me sellest räägime, teeb see mind veel kurvemaks. ma tean kõike juba, mida ma teadsin pool aastat tagasi. aga see uuesti üles kaevamine, ma ei tea, kas ma siis tõesti nimelt piinan end nii jubedalt? miks muidu. ma ei taha seda nime öelda. ma ei taha selle peale mõelda. ei taha jälle minna magama mõeldes sündmuste peale, mis on ammu möödas. kellegi käest ei ole küsida. ei tea, kas tahakski teada.

three weeks in heaven.

if it's on, it's on for good

coz when it's gone, it's gone for good

a firend, my friend, does not look at another friend like that

ma kirjutan seda, sest et ma tahan kellelegi öelda, aga ma ei julge teile öelda. alati kui ma avaldan mõne mõtte või saladuse läheb see jube pahaks kätte ära. no tõepoolest, mees, kel on sama nimi, mis kõigil teistel. aga võibolla seekord on see mingi märk. nimed on ju tõepoolest sarnased. ja tema oli... olend, kellest ma kohutavalt hoolisin. kas asi võib muutuda selliseks ning kas see pidigi nii minema. kuigi aeg on varsti lahkuda, ma loodan parimat. ma loodan muutuste peale. sest see aeg läks kiiresti, ei mingeid ebamugavusi. stay the night? i'm alone this evening. võibolla ei tasuks, aga mõelda ei keela keegi mul, mõelda ja loota, et võibolla seekord. mulle meeldiks. teatud liiki inimesi ei leia ikka iga nurga pealt. kuna see õnn ükskord naeratab?

jobukari

julm kahepalgelisus ikka kõikjal. sa arvad, et me ei tea. aga sa eksid. noh, mis sa sellest nüüd arvad, eh?

otsustusvõimetus

jubemasendav on ikka see lõputu ootamine. ootan mingeid kirju, ootan et lumi ära sulaks, ootan et eksamid läbi saaksid, ootan 28. jaanuari, ootan bussi, ootan rongi, ootan filmi, ootan tulemusi. mõtlen, kas jätkata. mõtlen, kas lahkuda. vähemalt tean, kuhu, kui peaks. kas teha, mida tahan või teha, mida peaks. kumb siis. kohti on, kuhu tagasi tulla, kohti saaks olema, kuhu minna. kas nautida mägesid ja ookeani või ärgata, oiata, süüa, kõndida, istuda, unistada, kõndida, süüa ja magada. pürgides alfabeedi ülaotsa leian end siiski altpoolt. meeleheitehetk. tegin siiski mõned muudatused, kas ja kui head nad on, ei tea. peaks kohvitassi ära pesema. siirud, viirud, triibud. ma nüüd üritan salapärane olla ja panen oma plaani kirja:

if E == A:

A

elif E != A:

vbI

elif T == H:

It

elif T != H:

vbI

gtBN

else:

saH

kahe päeva pärast ma ei mäleta enam, mida need tähed tähendavad. praegu on see aga hea mõte, peaasi, et see jääb meelde. miski peab sama teoks. peaasi et see else ei oleks.

m-love

eeh, kogu mu elu praegu keerleb thunderbirdi ümber, mis on tegelikult natukene hale, kui nüüd aus olla. 15-minutiline intervall on muutnud 10-minutiliseks, aga see ei muuda tegelikult midagi. muud ei jää üle, kui oodata, ainult oodata. homme siis mõned katsumused, loodame parimat. siis jääb ainult 4 veel, õhh. ma loodan, et mõni neist ei paljune. see oleks ju lausa kurb.

sa oled täpselt nagu mu ema, sa nagu ei saa aru, et sul pole alati õigus. ja selle asemel, et millestki tõsiselt mõelda, pead sa käituma nagu mingi 4-aastane - naerma kõige üle, kasvõi mõnitavalt. see nagu paneb sind arvama, et sa oled jube lahe või midagi. ma ei tea, mul on sellest raske aru saada, kuidas nii saab olla. aga mis siis, kui ei ole kedagi, kes otsustaks sinu eest. uksed muudkui sulguvad ja sa isegi ei ürita sinna jalga vahele lüüa.

ma tean neid asju, aga kui ma olen ainukene, kes teab, siis mõnikord on lahe lihtsalt vahtida, kuidas te vingerdate ja mõtlete, kuhu emme kadus.

ta lubas neli korda koputada, ära unusta

miks sa kirjutad nagu mina?

ma üritan täna kustutada. inimesi kustutada oma nö 'elust'. virtuaalsest elust. 20 sain. 20 mõttetut inimest. homme üritan rohkem saada.

plaanid paigas

istusin rahva seas ja vaikisin. vahepeal naeratasin ja ütlesin, mis kell on. võtsin lonksu ja istusin. igatsesin midagi, aga ei mäleta mida. tahtsin naerda ja tunda rõõmu, kuid ei. ning peo lõpus olen ma ikkagi üksinda. see on paratamatus, see on elu, see ongi see. see ongi kõik.

koristamine, pesemine, valuvaigistid, ootus. ma ei teagi enam, mida ma ootan. ootan minekut, ootan tulekut, ootan vastuseid. 15 minutiline intervall. there are no new messages on the server. 15 minutit ja jälle. ka inimkonna jubedused panevad pisara silma, kuigi mind siis ei olnud. häbiga tunnistan, et olen õnnelik oma staatuse üle. varsti on aeg: [6, 8, 11, 14, 21, 28, 7...] mida sa siis teed, kui mind ei ole? kohusetunne sunnib püsima, süda nõuab minema. meil olid kunagi ikka suured plaanid, armastus muutis neid kõiki. nüüd on igapäev. igavene päev. nüüd on ootused ja lootused, mis ei saa teoks. ja kurbus, mis kriibib südant. ja pisarad, mida keegi ei näe. kuigi kisub pisut emoks ära, ei heiduta. mõnikord peab. mida nüüd teha? minna, mitte minna? tunda häbi, süümepiinu? mul on ka kahju. aga ma ei ütle seda kunagi.

sest et peo lõpus olen ma ikkagi üksinda.