//this is gonna be good life

ma jõudsin just järeldusele, et ma olen kurb. eijah, ma naeran kui sa mõne totaka nalja teed või kellegi silt lumega kõveraks keerdub, aga ma olen kurb. koju ma minna ei saa, ma ei tea enam miks ma tahangi. sõpradega enam rääkida ei saa, kõigil on kas liiga kiire või noh, osad ei suhtle enam minuga. ilmselt millegipärast, mis ma ise kokku keerasin. ma tõesti ei tea ja keegi ei ütle ka. ja nii ongi läinud et sõpradel on uued sõbrad ja vanad enam ei huvita vist kedagi. ka loomi pole kelle juurde lohutust otsima minna. ei mingit armastust ole õhus. isegi mu auto on katki. seega ma loodan, et see pole minust inetu kui ma lahkuda tahan. siin lihtsalt ei ole enam midagi, mille pärast jääda. ja võibolla te ei usu mind, aga praegu ma tahan et oleks. ma tahan et ma ei peaks üksi neid asju tegema. ma tahan, et ma saaksin kellelegi praegu rääkida, aga kurat. sirvisin oma telefoniraamatu läbi. when did it all go so wrong?
ma võin oma taimedega rääkida
igatsen

right moves, wrong choices

armastus ilmselt ongi see kõige tähtsam. nähes kaugelt, kuid mitte kogedes, tunduvad tunded nii tühised. samas teades, tundes kübetki tõelisusest tunnen ma puudust. puudust millestki, mida ma ei tea. kuidas saada tunda tundeid, mida pole iial tundnud? raske mõista, mis mõtted sinu peas läbi käisid, kerge öelda, mis minu peas. siiski joosta võib kaugele ja loota, et sulle järgi ei jõuta ning peita, peita, peita. võibolla nii ongi parem, varjuda varjudesse. võibolla joosta ereda päikese käes ning pilgates kõik särava naeratusega ära petta ning lubada endale see üks harv moment Tunnet enne kui maa jälle tagasi jalge alla tõuseb ning võibolla isegi endasse neelab. teades, mis hommikul ees ootamas on, keeldume magamast ning venitame, venitame, venitame. kuniks enam ei veni. võibolla on seal see kes jõuab järgi joosta. võibolla kaob ta niipea kui saabub. enam ei tea

trouble, trouble

nii palju siis minu sõitmistest. jälle. kuigi ei saa kurta, ma sõitsin täna nõkku ja tartu ja nõkku ja jälle tartu. kõige rohkem pähe kulunud maantee jupikene, kõige igavam ka. aga ikkagi, ma ei saa aru, mis ebaõnn mul viimasel ajal nende ringidega on. mõni nädal tagasi jäin keset nõo ringi seisma. täna jäin riia ringil seisma - siduritross läks katki. naerma ajas. no ja siis ma naersin. ja lükkasin üksinda oma autot. veel rohkem ajas naerma see, et mehed sõitsid oma suurte uhkete autodega mööda ja vahtisid, aga keegi appi küll ei kippunud tulema. no ja siis ma seal lükkasin üksinda oma autot ja naersin. okok, lõpuks tuli üks appi ja saime tee pealt kõrvale ja siis tuli üks teine ja tõmbas mu köiega k-rauta ette, aga ikkagi. isa ees peab ka mütsi maha võtma, ma poleks küll julgenud sellega pärast ilma sidurita nõkku sõita. üks asi saab korda ja siis peab midagi muud katki minema. story of my life. naerma ajab.
homme peab proovima A&G-s pöördmaatriks ja determinant ära teha, või noh, mis homme, 5.5 tunni pärast. võikski magama ära minna, homme jälle uus päev. täis uusi asju. loodetavasti ei lähe ükski auto katki, kui ma mõnes peaksin juhtuma sõitma
hmh. aa jah, note to self: kanna maretile raha üle.

back again

mul on natukene paha olla täna. karta on, et sel on midagi pistmist eilse õhtuga. eilne õhtu, mis oli üllatavalt tore, toredam igatahes kui mõned eelnevad õhtud. ma avastasin täna hommikul õudusega, et ma ütlesin eile rohkem, kui ma oleksin tohtinud. mitte et ma kellegi saladuse välja lobisesin. see oli minu enda saladus. hmh. aga sa oleksid lõpuks niikuinii teada saanud. keegi ei usu et ma selle ära teen. peaasi et ma ise seda usku ei kaota. aega veel on. eile ma sõitsin koju ja õhtul jälle linna tagasi. täna ma sõidan ka võibolla koju. kuhugi mujale siin ju sõita ei ole. nõo-tartu-nõo-tartu-tartu-tartu-nõo-tartu. loophole. homme võiks nii vahelduse mõttes äkki elvasse minna. julm rebel.
jamh, no ma ei tea siis, ma lähen sõidan nõkku või midagi