walking the fine line

kell on 7.22 ja väljas on põrgupalavus. 6.19 läksin järve äärde, mõtlesin et istun ja joon kohvi. võtsin pusa kaasa, halb mõte. istun oma toas, päike ei paista siia veel korralikult pealegi, aga juba on nii palav et noh... jube

eilne konditsioneeritud tuba lõppes sellega, et kui ma ujumast tagasi jõudsin oli keskmise toa põrand poolenisti märg. jee. kondensvesi tekkis ja keegi polnud vist selle peale mõelnud, et äravoolutoru paigaldada.

7.33, vanaema tuli alla. no jeerum, oli vaadanud, et mu autot ei ole seal kus ta õhtul oli, et kas mind polegi kodus. no ja siis kui mind ei oleks olnud. mis siis nüüd lahti on? jah, auto oli teise koha peal. nagu, päikese eest varjus või nii. eile ka - ema on reisil, isa läks ööseks kodust ära - "ma arvan et sa peaksid selle konditsioneeri ikka välja lülitama ööseks", "ütle ikka mulle kui sa kodust ära lähed", "kuhu isa läks?", "ei ma tulin lihtsalt vaatama kas sa ikka lülitasid selle välja". my patience is wearing quite thin

jõin enne seal järve ääres ära mingi ilgelt kange kohvi. minu jaoks kange, kolm kuhjaga lusikat, jee. veits halb hakkas sellest. proovin nüüd vett mekkida. oi kuidas tahaks magada, aga siis oleks mu unetsükkel veel rohkem sassis kui ta juba on. pean vastu selle päeva lootes et see tuleb parem kui eilne. kõigil on nii palju küsimusi, ma ei oska ju teile vastata, inimesed!

8.00, tuleb midagi tegema hakata. silmad vajuvad kinni ja haiguv haigutus kimbutab mind.

ma tahan olla vampiir su akna taga. tahan tahan tahan olla vampiir su akna taga. *päike tõuseb* tahan olla tuhahunnik su akna taga. tahan tahan tahan olla tuhahunnik su akna taga.