laupäev, juuni 28, 2008

Rääkides illusioonist, siis võiks minna sinna ükspäev

Nii palju siis temast, kes ta oli, kuigi mitte kauaks. Ehk oleks ta vabana õnnelikum olnud? Ja nüüd pean sinna minema ja seal olema ja naeratama - mitte iial ää unusta naeratamist! Oi ei. Kuid ära hinga kergendatult, sest sa magad ja sa töötad ja kui vahepeal aega jääb, siis sa naerad koos teistega ühes pisikeses ruumis, kus on palju nahka, palju sametit ja mõnikord ka kassi-hiire mäng. See on vabadus, mis koosneb õhust, verest ja asfaldist. Ja neil päevil, kui õnnestub üks rändur kinni püüda, mõtlen ma tihti, mida selga panna - kas üldse selga panna. Ja kuidas käituda - õigesti käituda. Natuke nilbust, natuke armsust, natuke nõidust. Raske on see, nii väga raske. Samas tehes iga päev seda sama nägu, naeratada, ei tohiks miski minu jaoks raske olla. Aga vot, see kõik on tegelikult üks suur illusioon.

laupäev, juuni 14, 2008

Kass

Üks tema julgemaid momente siiamaani

Sussu

Et siis kass. Ta on päris lahe muidu, ainult et ta täiega kardab. Eriti armastab ta lauaalust ja voodialust. No ja siis muidugi viisime ta teise tuppa, et tolmuimejaga see puhtaks teha ja võta näpust - kass läinud! Otsime ja otsime ja ei leia, lihtsalt pole. Pärast siis tuli välja, et ta ronis empsi ja issi voodi päitsis olevat laudade alla, kus muidugi oli kõige puhtam. Siiamaani tolmu täis. Aga kätte saime ja ikka tagasi minu tuppa, siin pole vähemalt nii palju kohti, kuhu ennast ära peita. See läheb üle onju?Üks mitmest peidupaigast

reede, juuni 13, 2008

Neljas kuni kuues

Mu mälestustes on see kaunis. Parim oli see udu, ja see kaunis hääl. See öö, see öö. Ning need hommikud. Ja see rabav mõte, mis mind sealolles valdas, oh tule tagasi. Ja kuis me looklesime mööda eluvett.

Kallis, lähme sõidame?

neljapäev, juuni 12, 2008

L-0-n-ly

Tead, iga kord, kui ma seda teen, on mul pärast nii vastik olla. Ja iga kord ma luban endale, et see oli viimane kord, kui ma seda tegin. Ja iga kord ma loodan, et äkki järgmine kord teeb seda juba teine. Et ma ei peaks alati see vedaja olema. Ja iga kord, pärast eitust, olen ma nördinud, kuigi ma tegelikult teadsin ette, et selline on vastus. Siiski ma nimelt tekitan seda tunnet endale, kuid miks? Äkki, sest ma ikka loodan? Keegi meist ei taha ju üksi olla.

Kahju, et ma nüüd mõnda aega olen.

esmaspäev, juuni 09, 2008

¤%&

Läbi sai. Kõik sai läbi - selleks korraks. Lõpetasin (mitte küll väga edukalt, aga siiski) 11. klassi. Nüüdsest olen ma siis abiturient. Küll see mõte teeb mind õnnelikuks. Sillu viis mooni.