otsustusvõimetus

jubemasendav on ikka see lõputu ootamine. ootan mingeid kirju, ootan et lumi ära sulaks, ootan et eksamid läbi saaksid, ootan 28. jaanuari, ootan bussi, ootan rongi, ootan filmi, ootan tulemusi. mõtlen, kas jätkata. mõtlen, kas lahkuda. vähemalt tean, kuhu, kui peaks. kas teha, mida tahan või teha, mida peaks. kumb siis. kohti on, kuhu tagasi tulla, kohti saaks olema, kuhu minna. kas nautida mägesid ja ookeani või ärgata, oiata, süüa, kõndida, istuda, unistada, kõndida, süüa ja magada. pürgides alfabeedi ülaotsa leian end siiski altpoolt. meeleheitehetk. tegin siiski mõned muudatused, kas ja kui head nad on, ei tea. peaks kohvitassi ära pesema. siirud, viirud, triibud. ma nüüd üritan salapärane olla ja panen oma plaani kirja:

if E == A:

A

elif E != A:

vbI

elif T == H:

It

elif T != H:

vbI

gtBN

else:

saH

kahe päeva pärast ma ei mäleta enam, mida need tähed tähendavad. praegu on see aga hea mõte, peaasi, et see jääb meelde. miski peab sama teoks. peaasi et see else ei oleks.