hing on kinni

kuidagi kammitsetud tunne on, mai tea, äkki on asi selles, et hapniku üldse ei ole ja see teeb kõik kuidagi kümme korda jubedamaks? kell on jälle 5 hommikul, und ei tule. kaks korda juba proovinud magama jääda, sama palju kordi arvuti jälle käima pannud. käisin kohtades ja iga klõpsuga läks tuju üha sitemaks. vaatasin igasugu pilte ja lugesin scräppe. passisin isegi facebookis. tegelikult peaks homme natukene tegudene olema, pidin minema kuhugi... kellegagi. praegu tahaks ainult magada
kurat, juba 6. juuli.. ee teisipäev. mai saa aru, kuidas osad inimesed saavad siin nii õnnelikud olla ja miks mina nagu lämbumise äärel pidevalt olen? nagu mingi asi pidevalt kuskil ajusopis sosistaks et "mine, mine, mine siit juba ära". jah, aga kuhu siis õieti? selline tunne on juba, et ma ei leiagi omale mingit kohta, kus ma end tõsiselt hästi tunneksin.
ja mingi kadeduseuss ronis ka enne sisse. jube hakkas juba. saaks lihtsalt... saaks juba midagi tegema hakata, jube jama on see ootamine. aga mida helli ma üldse ootan, mai saa aru. oli vaja mul rääkima hakata, kurat. üksinda oleks ikka lihtsam