when the day has gone

"kõige ilusamad tüdrukud" - mis see tähendama peaks? on nad välimuselt siis nii ilusad? on nende iseloom nii ilus? on nad kuidagi omamoodi ilusad? mida? unesegaduses mõtteuide. homme tuled sa tagasi, mida see veel tähendama peaks, mida see mulle tähendab? kas see on järjekordne 'reaching out blindly, hoping to catch something' asi, whatever see ka poleks, mida ma otsin. ja siis läheb jälle üks ära ja tagasitulles on teine läinud. nagu, see tüdruk, kellega ma teises klassis koos istusin. kuidas see võimalik on ja samas mitte. mida tegema peaks, ootama veel? ma ei jõua enam oodata. ei taha ka. poolteist nädalat hullust ja ootust ja võibolla kübekene lootust. ma ei ole veel leidnud seda... noh... ma ei tea kuidas seda nimetadagi... äkki rahu iseendas? või leppimine. blind acceptance. tinistada kitarri, tunda et ma kuulun kuhugi. raske lasta kedagi ligi, kes oleks seal kui sunniviisiliselt.

ma ei saa ise ka enam aru, mida ma siin öelda tahan. keegi võiks tulla ja öelda, et 'jah! ma sain aru, mida sa mõtled, ma sain sinust aru. joome kohvi, räägime?' kui välja arvata üks suslik kõrvaltoast. aga üks, seega peab ka olema teine. ehk siis kokku teeb see... kolm? üks üheks ja tema teiseks. you know what i mean?

mida ma siis nii valesti olen teinud, et mulle keelatakse seda tunnet. unes näen ma ka veidraid masinaid ja kastidesse inimeste toppimist.

poolteist aastat tagasi ma oleksin ekstaasis, et sa ei pea enam kauaks ära minema, aga milleks mulle seda jama enam. kuigi võiks ju minna kergema vastupanu teed ja iseennast mõned tunnid petta. et see puudutus tähendab midagi sügavamat, kui ta tegelikult on ning see asukoht on lihtsalt olude sunnil selline. aga lõpuks taandub kõik ikkagi sellele, et mõnikord mõned käituvad nagu litsid ja hoorad. häbi. vastikus. jah, tõsi, seda pole enam. ilmselt juba see näitas midagi, et asja olemasolu või selle puudumine ei muutnud midagi. lihtsalt aja- ja närvikulu on väiksem.

aeg, mida ma selle üleliigsega üldse peale hakkan. hiliskevad. suveõhtu. ma saaks iseendast aru, kui oleks seda aega kellegagi jagada, siis piiraks, aga ei ole ju. kas ma ikka veel loodan põgeneda suvekuudel kaugele ära? mitte võtta kaasa arvutit ja sulgeda end teie eest. puhastada oma meeled ja teha päevad läbi seda, mida ma armastan ning tulla tagasi uue inimesena. jah, loodan. ootan vastust, ootan küsimusi, ootan vestlusi, ootan pingeid ja ootan ärevust. enneaegset õppimist ja istumist enne minekut, võltse hüvastijätte ja väravate taha kadumist.

anna mulle end, anna mulle end, anna mulle end, anna mulle end...

või noh, realistlikum oleks öelda, et sa ei pea, kui sa ei taha. mind ei huvita (ära valeta, libu).