teadmatus, uskumatu teadmatus

ma ei tea enam, mida kirjutada. viimase 7 tunni jooksul tuli mul igasugu mõtteid pähe, aga nad on pühitud. võibolla ma olen sellest kõigest nii väsinud lihtsalt. võibolla mind enam üldse teie kriitika ei huvita, sest lõppkokkuvõttes - mis perset see teid keppima peaks? võibolla ma olen lihtsalt vihane praegu. ma ei tea. ma tean ainult, et ma tegin täna seal seda, mida ma lubasin endale ja mida ta lubas mulle, et ma ei pea iial tegema. ja mida rohkem ma siia seda paska kirjutan, seda rohkem ma tahan seda jälle teha. ma olen alati tugev teiste silmis olnud, liider, eestvedaja, algataja... praegu ma tunnen, et mingu te kõik nende asjadega putsi ja mul on pohhui. ma soovin, et ma poleks tol päeval elvasse läinud, ma soovin, et me poleks tondikasse jooksma läinud, ma soovin, et ma oleksin taibanud vaadata ette, kuhu ma astun, ma soovin, et mu arst poleks tähele pannud mu õhkrinda, ma soovin, et ma poleks haiglasse ööseks jäänud, ma soovin, et sa poleks tol päeval kool kaideriga nii rõõmsameelselt mu tuppa veerenud ja ma soovin, et ma oleksin tookord su näoilmest su mõtteid lugenud. ma soovin, et ma poleks kuu aega hiljem su kõnet vastu võtnud. ma soovin, ma soovin, ma soovin. te teate ju küll, et tegelikult ma ei soovi neid asju. tegelikult ma olen lihtsalt kurb praegu. nii faking kahju, et sa seda ei tea. nii kuradima kahju, et ma seda sulle öelda ei saa.

ei oska öelda

kuid tundes inimest nii palju, kui teda tunnen, tunnen, et valest võib saada ühel päeval õige. sest mis on elu ilma valedeta. igatahes mitte õige.

need sõnad on rasked tulema.
anna andeks tolle päeva pärast.
hiljem.

see on viimane kord, kui ma tean, et oli 17. ma luban

täna oli 17. oli küll, sest ma ütlen nii. ja mu sõbral oli närvivapustus, aga pole hullu. ta sai sellest üle, ja võib mainida, et minust polnud mingit kasu. nagu enamasti. enamasti, kui ma tunnen, et ma sobin selleks üheks asjaks. mis saab sel päeval, kui ma leian, et mulle aitab? pulga leidsin üles, aga näts on kadunud. miks on mu näts kadunud? ma peaksin ilmutama pilte, meie elust. pärast on ju nii hea vaadata ja meenutada. paberi pealt. sa ei suhtle minuga, kuid miks peaksin mina sinuga suhtlust arendama? mulle aitab. hakka elama.

gaah. miks ta peab pimedas hiilima ja sosistama, kui ma ukse lahti teen. ta on ainuke inimene, kelle peale ma nii hullult ehmatada suudan. ghaaaaaaaa

kuid siiski. unusta eile, aga pea meeles üleeilset.

"Aga nüüd, lained, kaos, mittelineaarne dünaamika ja palju muudki – eks see ole üks samm maailma tundmaõppimiseks."

All hail Estonian drivers!

Läbi sai meie näputõstmisretk Hiiumaale. See ka algas ükspäev, ilma et keegi sellest vähimatki teadnud oleks, kuid see-eest oli ka algus.

Algus oli üleeile. Kell 9 hommikul lausa. Päike paistis ja selline hea oli. Üsna hea oli üldse kuni Tallinnani. Siis ei olnud enam hea, kui inimesed sind kilomeetri kaupa edasi viisid. Aga Haapsalus oli jälle hea. Ja muidugi praami peal oli hea, ja see oli hea, et meile tuldi praamile vastu. Ja Otil on üsna pikad juuksed, aga päris äge näeb välja (Y). Õhtu oli ka hea, kui sai Oti emme Škodaga ringi sõita. Pärast Oti toas natuke juua ja siis magada.

Teine päev oli veel heam, muideks. Siis ei olnud meil (ehk siis minu roolida) mitte Škoda, vaid oopis džiip! Ja siis me sõitsime, Maailma Lõppu sõitsime... ja tagasi, aga Lõpus oli äge. Põlvekõrgune vesi ja mul said mingil imelikul (loodusliku nähtusega vast seotud) põhjusel ka juuksed märjaks. Aga eriti lõbus oli siis, kui me arvasime, et auto läks katki. Ja siis sõitsime mingi 20 minutit 30-ga. Aga siis tegi Ott, meie tubli mehaanik, asja korda ja kimasime rõõmsalt edasi. Õhtu kulges üsna nii, et mingil hetkel nägime Reeta tee ääres jooksmas, kallistasime, läksime edasi. Sai ka poes käidud ja mingite alaealiste raha eest grillvorste ostetud... ja Pina Coladat... see oli küll meie raha eest, aga asi oli seda väärt. Süüa oli hea, laika niutsus meil kõrval, tema sai ka süüa, muideks. Saun oli mõnna. Ja muidugi öösel kella kahe ajal koos Otiga külalistetoa akna peal kuuvalges lille teha. Üks üksik auto sõitis mööda. "Kas sa käitud ikka... ahem... korralikult?" - "Jaa, ma olen ju koguaeg korralik. Onju, eksju :)"

Kolmas päev algas sellega, et kell 7.59 käis kõva kõmakas ja lõi välku ja siis paar vihmapiiska langes mu pea peale, sest meil oli aken öösel lahti, ja see oli muidugi otse mu pea kohal. Aga polnud hullu, magasime poole 10ni, jõime kohvi ja läksime pool 11nse praami peale. Maha saime, siis kohe hääletama, saime Haapsallu. Sealt saime otse Pärnusse, kus oli kohvi- ja pannkoogipaus. See oli üks hea paus. Aga asjad ei kulgend pärast seda pausi enam nii hästi, kui võis loota. Saime jalutada mingi 5-6 km Pärnust välja. Siis saime mingi Poola rekka peale, millega läksime Uulu risti. Sealt saime paksu onu peale, kes viis meid Kilingi-Nõmmeni. Kurat, me oleks võinud temaga Tõrvasse tegelt sõita, aga me ei taibanud. Jobud, sest Kilingis me passisime tunnikese... Päris meeleheitlikuks juba läks, sest kell hakkas kuuele lähenema. Vihma sadas, märg oli... külm hakkas... keegi peale ei võta. Aga siis lõpuks tulid meie päästeinglid ja saime nendega (kes lõhnasid väga pedantlikult) Tõrvasse. Nüüd hakkas nalja saama. Sõime, elu oli tore. Hakkasime linnast välja kõndima... 2,5 km kõndisime linnast välja... kõige ägedam koht tuli siis, kui me rõõmsalt kõndisime mingist politseiautost mööda, naeratasime neile, ja siis 100m pärast avastasime, et meile vahib otsa silt Valga ja Hummuli kilomeetrinäitudega. See võttis sammu nagu vaiksemaks, meid ennast ka natuke vaiksemaks... ja see oli nii naljakas. Nii kohutavalt naljakas, et väljas hakkas minema pimedaks, ja me kõndisime just pohhult vales suunas linnast välja. See oli nii naljakas kohe, et ma pidin peaaegu püksi pissima. Igatahes pärast seda selgus, et hääletamine on Eestis legaalne ja ühed kenad mehed sinises ja valges (auto oli samades toonides) viisid meid Tartu maanteele. Hmh, aga sellega ei lõppenud meie imelike autode needus. Edasi võttis meid peale üks mees, kes jubedalt armastab hääletajaid, kohe nii väga armastab, et ta sõidab Tallinnasse minnes nimelt läbi linna, et teiselt poolt Tartut hääletajaid peale võtta. See oligi Hääletajate-Jeesus, ma tean küll! Täpselt päikeseloojanguks jõudsime Nõkku ja elu on ilus.

Just, elu on ilus. Meie traditsioon on jõudnud juba teise aasta levelile!! Jee!

Never forget the day we went picking....

Oh, kuis mõnikord tunnen kaasa ma laululindudele, kes veedavad päikeselistel kuudel koos mõningad ööd. Nii kahju on vaadata nende piina. Kuid mind lohutavad mu puuviljad, mu kaaslased ja mu vene. Sellepärast ma polegi nii küüniline, kui sina. Sul puudub vaimne, sul olemas füüsiline. Vahest mõtlen, mis meist saab. Aga minuga saab kõik korda, ma tean seda. Sina... sina oled küsimärgi all. Oled alati punkti taga olnud. Ma ei tea enam. Kuuldes nii paljudest piinadest ja surmast, olen ma hakanud Kartlikuks. Kuid mitte piina ja surma vastu. Vaid sinu ja sinu tegemiste. Kuna sellele kõigele lõpp tuleb? Ja kas mulle see lõpp ka meeldib. Jätkuvalt meenub mulle see kihutamine läbi vihmasaju, kui mõttes polnud mul muud, kui edasi ja kaugemale. Eemale siit. Kui meeldiv, et põldudel kiiruspiirangut ei ole. Ma oleksin trahvi saanud. Aga sa naerata ja nuusuta ja ole õnnelik. Sest midagi muud pole alles jäänud, kui ainult...

Üks hola ripub ja paneb mind naeratama,
üks pilt toob pisarad mulle silma,
üks inimene jääb alati mu hinge,
loodan, et temast ei jää ma ilma.

you are (ramblings in the blackness of night)

you're arrogant, you're bossy, you're eager,
you're thoughtful, you're sweet, you're nice
you're tired, you're ill, you're alive
you're intimate, you're strong, you're fine

you're there, and you're not, and you say
what you say, but you think, what you think
and you think, but you don't say, and you say,
but you don't think

about me. or is it a lie that i say, what i say,
and i hate, what i say, but i say it anyway

and it angers you, and leaves you indifferent
and it never hurts you, and i never comfort you
you never let too... no never let me too...

and it hurts me, it leaves me indifferent,
and it angers me, but it comforts me
and it ails me, and eats me, and it defeats me
and it makes me sad

because in the end, you will be no more
we will be no more, there will be no more
and it makes me sad
yes it makes me sad...

inglismannimaal

üks pilt ütleb rohkem, kui tuhat sõna...
või 17 pilti sel juhul

üks lamav merihobuke

ju siis

st paul's

mina!

hyde park

tower bridge'i pealt

ein butterfly

vaata kui kaugele enne näeb (mitte küll eriti)

ja sekundid enne tormi (minu poolt veel päike paistis)

ema ja tädi

kuivav elu

noojah

lennukist

malvern hills

üks kaunis suksu

päikeseloojang maal

ja lõpuks mulle väga kallis tädi