jube naljakas juba kuidas alati kui kedagi kuhugi kutsume on neil midagi muud just nimelt sel ajal vaja teha. aga huvitav on see, et nende teiste tegemiste puhul kunagi ei öelda, et "ei, ma ei saa. ma pidin oma sõbraga midagi muud tegema". ja noh, ma ei räägi mingist üksikust asjast siin praegu ega isegi kellestki isiklikult, vaid nagu kõigiga on selline mulje jäänud. no muidugi teatud erandid on ka olemas (mõni, kes minuga koos seda pidevalt läbi elab ja mõni, kes minuga ainult koos aega veedakski - sellest viimasest ma üritan eemal hoida). aga lihtsalt... mu plaanid hakkavad üha rohkem ilmet võtma ja aega hakkab üha vähemaks jääma, et... noh kui kedagi huvitab või nii. aga ei ei, oma plaane pole küll vaja minu pärast muuta, absoluutselt. jube tore on alati nii tähtsusetu olla. tavaliselt ma nagu selliseid ülisarkastilisi asju ei kirjuta siia väga (jätab jubedalt viriseja mulje), aga nagu viimastel kuudel hakkas see juba väga häirivaks muutuma. nagu, asi pole niivõrd enam selles konkreetses asjas, kuhu ma kedagi kutsusin, aga rohkem juba konkreetses sõpruses. sellepärast ongi neid päris sõpru nii vähe alles jäänud, et ülejäänutega oli lihtsalt nii, et ma ise kutsusin ja tõmblesin ja üritasin nagu sõprust elus hoida nii kaua kui võimalik, aga lõpus, kui tundus, et kedagi ei huvita see väga, lõpetasin ma ise ka ära. arvake, mitu korda need inimesed ise mulle helistasid ja pakkusid et võiks midagi ette võtta (hmm, näiteks päästa veel see, mis päästa annab). haha, no arvake. jaah. ma kujutan ette et see suur ümmargune asi, mis teie peas praegu ringi hõljub on õige vastus.
et noh, mina ei tea, lugege siit ise välja mis tahate, aga veits koppa hakkab juba ette viskama. ei tahaks nagu eriti lõpetada ka mingi mutina, kes istub oma majas ja on ümbritsetud kassidest, sest tal pole enam sõpru... nii 30-aastasena.
kolmapäev, juuni 30, 2010
pühapäev, juuni 27, 2010
kolmapäev, juuni 23, 2010
rääkimata lood
nonii. pole ammu kirjutanud siia miskit. mõtlesin, et oleks aeg jälle. vahepeal on jälle palju asju drafti läinud, mis oleks võinud siin olla. ju siis ei leidnud õigeid sõnu jälle ja ei viitsinud.
igatahes, mul pool euroopat läbi käidud. pidasin nö blogi ka seal, iga päev kirjutasin miskit. kui tuju on, siis trükin siia ka, aga mitte täna. ilmselt mitte homme ka. pilte sai ka omajagu 1500+ tehtud, aga jumal teab, mis neist saab. 4-19 juuni olin ma siis ida-euroopa ringreisil. nägin ära ukraina, moldova, rumeenia, bulgaaria, türgi (istanbulini), makedoonia, kosovo, serbia, ungari ja slovakkia. no ja poola ja need meie junnid siin allpool, aga see polnud just suurem asi elamus. reis iseenesest oli vinge, teatud protsent rahvast küll ajas hinge täis enamuse ajast, aga eks selliseid ole igas seltskonnas. viperusi oli palju, eksisime ära ja kaotasime inimesi ja mõni sattus haiglasse ja üks kogunisti lendas poole pealt koju ära. aga hea oli. tutvusin huvitavate persoonidega, sain hobuse selga, kandsin kaptenimütsi ja käisin paljajalu mošees ära. pruuniks sain ka.
aga jah, nüüd tagasi eestis. sai inimestega tiba suheldud ja muidu hea oldud. nüüd võiks end korralikult välja magada ja jälle ära minna kuhugi.
teatud asjalood muudavad meele veidi kurvaks, aga kui mõistus aru ei anna, siis mina sinna ka midagi parata ei saa. teisest küljest jälle kaevan siin igasugu vana suhtlust üles, mis ilmselt mu vaimsele tervisele kõige kasulikum ei ole, aga kui uut ei leia ja hiljutine ei toimi, siis vana ainult üle jääbki.
ükspäev varsti tuleb vist ära otsustada, mida ma edasi teen..
igatahes, mul pool euroopat läbi käidud. pidasin nö blogi ka seal, iga päev kirjutasin miskit. kui tuju on, siis trükin siia ka, aga mitte täna. ilmselt mitte homme ka. pilte sai ka omajagu 1500+ tehtud, aga jumal teab, mis neist saab. 4-19 juuni olin ma siis ida-euroopa ringreisil. nägin ära ukraina, moldova, rumeenia, bulgaaria, türgi (istanbulini), makedoonia, kosovo, serbia, ungari ja slovakkia. no ja poola ja need meie junnid siin allpool, aga see polnud just suurem asi elamus. reis iseenesest oli vinge, teatud protsent rahvast küll ajas hinge täis enamuse ajast, aga eks selliseid ole igas seltskonnas. viperusi oli palju, eksisime ära ja kaotasime inimesi ja mõni sattus haiglasse ja üks kogunisti lendas poole pealt koju ära. aga hea oli. tutvusin huvitavate persoonidega, sain hobuse selga, kandsin kaptenimütsi ja käisin paljajalu mošees ära. pruuniks sain ka.
aga jah, nüüd tagasi eestis. sai inimestega tiba suheldud ja muidu hea oldud. nüüd võiks end korralikult välja magada ja jälle ära minna kuhugi.
teatud asjalood muudavad meele veidi kurvaks, aga kui mõistus aru ei anna, siis mina sinna ka midagi parata ei saa. teisest küljest jälle kaevan siin igasugu vana suhtlust üles, mis ilmselt mu vaimsele tervisele kõige kasulikum ei ole, aga kui uut ei leia ja hiljutine ei toimi, siis vana ainult üle jääbki.
ükspäev varsti tuleb vist ära otsustada, mida ma edasi teen..
Tellimine:
Postitused (Atom)
