valel on lühikesed jalad. kahju

mitu korda ma olen nüüd seda peedu-nõo vahelist teed varahommikul sõitnud? ja iga kord tulevad sellised mõtted pähe, et mine lase end maha. miks ma ei läinud? samal põhjusel, miks mul nii halb seda pilti vaadata oli. tuletab meelde lihtsalt. ja ma pigem unustaksin selle kõik jäädavalt. aga iga mõne aja tagant keegi ütleb midagi või ma näen midagi, mis meenutab. ja iga kord jääb selline kipitav igatsus hinge. ja muidugi need lõpmatud küsimused. aga see on kõik minevikus nüüd, tuleb elada homse nimel. ja just seda ma momendil teengi. või noh, Momendil ma võitlen unega ja mind ei huvita, et homne päev üldse olemaski on, aga nii üldises mõttes rääkides.

eile öösel ma istusin vitipalus ja jõin veini. hea vein oli.
ma küll üritan aga millegipärast viimasel ajal kipun ma koguaeg haiget tegema.

kaheksa koma seitse kilogrammi. nelisada kuuskümmend viis terava otsaga asja. kolmteist päikesetõusu. kaks suudlust. ja näiteks kolm kassi ka.