killing jones

lootuses, et me näeme täna oma teooriaõpsi ja saab üks tore tund olema, pidime pettuma. aga mitte rängalt. meile tuli hoopis üks arstiteaduskonna tudeng (armas kutt oli) esmaabi loengut läbi viima. aeg läks suht kiirelt, ega just väga targemaks ei saanud, aga miskit ikka kõrva taha sai pandud. pool 9 sai see läbi, mingi 20 minta külmetasin enne kui v tuli ja sööma läksime. "kus me oleme?" - "a mai tea..." - "ok siis". lõpuks identifitseerisin meie asukoha ära - lauluka taga, seal sai natuke südant puistatud ja edasi panime nõo poole. vahepeal sain mingist statoilist ka läbi käidud, kus ta selle poemüüjaga natuke flirtida sai :D. nõos oli sitaks külm, mai saa aru, miks ma talle seda silda veel näidata tahtsin. mai saa üldse aru, miks mul sellised idiootsed mõtted tulevad. ja keegi kunagi ei ütle ka mulle "EI!". gaad deem it- it's so frickin' cold. prr.

saving grace

teinekordki võib kell 23 minna "rivo poole", tegelt istuda rekka peale, sõita tartu, sealt väikse autoga poole ühe ajal mäki kõrval statoilis passida ja siis kell 2 öösel koju jõuda. 1.56 täpsemalt, aga mõte jääb samaks. peaasi, et kõik teaksid... ma ei kavatse temaga abielluda. peaasi, et ta ise ka seda teaks. siis on kõik korras.

that was a blast

täitsa pees. mai hakka rääkimagi kui lahe see trip oli (see oli nii LAHE!). vahepeal oli küll kabuhirm, aga siis tuli mäo ja siis tuli V ja siis me saime soojas autos koju ja isegi euro-metsapeatus sai tehtud.

aga jah, oodake sellega natuke. ma nüüd üritaks magada natuke ja siis kui ma homme elusalt üles ärkan, siis ma teeksin tripi-blogi valmis ja siis sealt saate meie reisist (nr 2) kõike lugeda.

ma ütleks hetkel, et elu on hea. kohe väga hea. selline jõle mõnus. tšill ja midaiganes. ja ma ei põe üldse ka selle pärast et kool hakkab või et talv on tulekul, sest elu on ikkagi hea. mulle meeldib. eriti on mulle need kaks viimast nädalat meeldinud. ma olen teinud selliseid asju ja käinud sellistes kohtades, mida ma aasta aega tagasi poleks iial teinud. ja ma kordan veel seda - elu on hea! :D pisang on ka hea. oh yeah and we have a shitload of alcohol in my cupboard. seriously, we do.

blast.... off!

homme on käes see aeg, kus ma liigun jälle jahimaadele. ma lähen nimelt Elu otsima. otsin seda päris kolm päeva (kui ilma on). this is gonna be a blast. life's fun and all... not. tüng.
täna paelus meid üheksaaastane ajalehtedega ja hirmunud politseinikud. oli palju muudki, mida ma politseinike kohta teada sain, jaa jaa. mida ma nüüd teen? kuidas ma ütlen siukest asja kellelegi?

the littlest things

there's a thunderstorm on it's way...

on's see liiga patlik minust nii mõelda, mõneti loota ja natuke karta? tahan ma liiga palju liiga kiirelt? on mu mõtted hajutatud mingi kinnisidee poolt, et keegi olekski see keegi? mu mõtetesse ei tohiks midagi sellist üldse astudagi, mis sellest, et sellest loen ma just kõige rohkem. someone who's older and wiser and someone to hold on to, someone to care and sometimes call to ask how i am that day, to say the words that draw out a small laugh, to tease or to say things with explicit sexual meaning underneath... ega ma ei saagi vist teada, kui ma ei tee seda, mida ma nii väga kardan. see ei saa ju palju hullem olla, kui tookord. vaat mis mul siis seljas oli!

Joodiknäpp

See eelmine tünks oli suht üleru. Läksime, olime ja tulime tagasi (kahjuks).

17.-18. august
Nõo-Tartu-Viljandi-Pärnu-Lihula-Haapsalu-Tallinna ring-Tartu-Nõo
-: pildid kaardist, kus on märgitud meie marsruut :-

Igatahes väga fun oli. Selle suve kõige lahedamad kaks päeva. And I finally got to swim in the sea, yay!

Terve järgnev reis toimus kõik hetkeajendil. Tegelikult peaksime me praegu Hiiumaal olema, aga vot - ei ole! :)

Reede hommikul siis pidime minema muidu, aga ilm oli suht pask, seega mõtlesime, et ei lähe ikkagi. Mingi ühe paiku mõtlesime ümber, pakkisime kotid ja asusime teele. Kõigepealt saime Nõo kohalike ossidega Tartusse, kus siis külastasime Kesko Agrot ja lootsime südamest, et me üldse Tartust edasi jõuame. Võttiski meid peale üks onu, kellega saime Viljandisse. Sinna jõudes oli kell juba mingi 4 vist, käisime varemetes ja üritasime edasi hääletada. Nõme on see, et linna sisse saab ikka häälega, välja pead aga ise kõndima. Nii, edasi oli juba raskem saada. Keegi ei tahnud peale võtta, paljud ikka lehvitasid ja enamus sõitsid lihtsalt mööda nagu ei näeks meid. Ma ka vist ei näeks ennast kui ma seal tee ääres suure PÄRNU sildiga lehvitaksin. Siis lõpuks üks tore onu peatas. "Kas te peatasite sildi pärast või rääkisite telefoniga?" - "Ei, ma peatasin sildi pärast." - "Aa. Ok siis. *uks prõmm kinni*" - "Am, Teele. Mida sa teed!? Me saame peale ju!" - "Oih". Peale seda oli mul mark. Mõnda aega. Sain kiiresti üle. Pärnu on muidu selline tore koht, aga mitte siis, kui sul pole õrna aimugi, kus sa ööbid. Hea oli, et me mu "tädi" poole saime. Ta just väga õnnelik ei olnud, aga noh... viisime kommikarbi ja saime ära magatud. Hull vastik oli küll magada, nii palav oli ja täpselt peatänava kõrval kah.

Hommikul tänasime veelkord teda viisakalt ja tulime tulema. Töllasime kuskil kella 10-ni , siis töllasime Port Arturis, jõime Caffee Latte't ja seal ma siis helistasingi Otile, et mainida, et me saame talle külla minna (plaan oli suht tehtud juba), ta muidugi mainis siis, et ta läheb täna just sünnipäevale Tallinnasse (mis tegelikult leiab aset alles homme). Võib öelda, et me olime suht vihased. Aga noh, mis enam teha. Läksime mere äärde, ujusin, tulime ära. Siis leidis muidugi aset jälle selline tore asi nagu linnast välja kõndimine. Mingi 3-4 kilomeetrit oli seda maad ikka. Heasti. Pärnust läksime Lihulasse (täpsemini mingisse bensukasse, mis oli Lihulast kilomeetri kaugusel), sealt järgmisega Haapsallu. Vot see on lahe linn! :D Kõnnime me siis Kertuga pahaaimamata linnuse varemetesse ja lähme pinkidele pikutama. Päike on hea ja mõnus on olla. Siis tuleb mingi tüüp meie juurde ja hakkab juttu ajama. Kertu aitas tal SMS-Laenu võtta ja siis pärast läksime sööma (tegi välja) ja siis ta oli nõus meile isegi transpordi linnast välja muretsema, aga see jäi ära. Siuke jõle heatahtlik vend oli, natuke karvik (natuke palju), aga tsipa purjus ja ägedat juttu ajas. Haapsalust oli kõige sitem välja kõndida, see muudkui läks edasi ja edasi. Siis tuli üks tore tädi, kes viskas meid Taeblasse ära. Nüüd tuleb loomulikult päeva tipphetk. Lükkan mina siis oma autoust kinni ja Kertu samal ajal enda oma, aga noh, ega ta ju muidugi ei pane tähele, et mul seal sõrm juhuslikult vahel on. See oli valus. Siis ta läks tuliseks ja diameeter suurenes märgatavalt. (EDIT: mul on mingi luu selles sõrmes vist puru). Kell hakkas juba mingi 8 saama, päike hakkas loojuma ja me olime kuskil täielikus pärapõrgus. Järgmisena saime mingite venkude peale, kellega saime peaaegu Tallinnani. Siis tuli üks tore mees, kes viis meid Tartu maanteele ja siis võttis meid üks veel toredam mees peale, kellega läksime Mäoni (sest mul oli sõrme jaoks midagi külma vaja peale panna). See viimane hääletamise osa oli kõige vastikum (peale saamise suhtes). Oli külm ja pime ja kõik kimasid koguaeg mööda (või siis keerasid Paide poole nagu enamus). Lõpuks tuli meie viimane võimalus, mingid kaks noort. Üks neist on mingis bändis vist ja tundub, et sel bändil läheb päris edukalt, sest tal oli jõle uhke auto ja nad elavad Tartus raekoja platsis. Ja viimaks tuli meie last automobile - minu issi, kes meid Nõkku tõi.

Vot, selline oli meie trip. Magaks praegu selle öö siin kodus ära ja paneks homme jälle minema, kui ainult saaks. Asja tegi nii lahedaks just see asjaolu, et mitte miski ei olnud planeeritud, meil polnud õrna aimugi, kus me ööbime või kuhu me läheme. Kõik sai suht ühe sihtkoha kaupa tehtud. Ja ma olen veel eriti õnnelik, et ma selle tripi just koos Kertuga läbi tegin, sest mitte kellegi teisega poleks see õnnestunud (äkki ainult Silluga).

Nõulaifers TM - End of trip 1.

tünks.

Gorillas!

Kasu sellest pooletunnisest telefoninumbripinnimisest ikkagi ei olnud. Hull kõigi asi kah, kus ma käin või kuhu ma lähen. Bah. Igatahes ära saab. Lõpuks. Mai tea küll kuhu või kui kauaks, aga asi seegi. Ja loomulikult on meiega ka jäädvustaja ja paberit, mida kulutada. Ja meri. Ja Siim ja Karin - nemad tulevad ka kaasa.Ooh, it's gonna be fun!

Ja pärast pikka arutlust ja paari kultuurišokki leidsime me, et on lahendus olemas. See on väga lihtne ja kergesti arusaadav ka kõige lollimatele. Vastuseks on haledus selle kõige lihtsamas vormis. Jep. Vot.

Idiotic

See on tegelt tsipake kurb, et sa kunagi ei helista. Prioriteedid on selgesti paigas. Selle üritamise koha pealt oli sul õigus.

Joon teed. Homme metsa. Peaks vararealiseerimisest ka läbi hüppama, kuuldavasti on seal kõik poole hinnaga. Kahju, et Montonis neid asju ei müüa. Kahju mulle, sest ma ei saa nende ees oma poolehinnagaostetud asjadega eputada. I don't get why everyone thinks that the higher the price - the higher the quality 8-)

That was one of the stupidest ideas I have ever had.

Maybe not forever

I'm too old for this shit. Ükspäev ma veel murran oma puusa või midagi nii ära. Täna siis järjekordne kukkumine. Ausalt öeldes on see kõige valusam, mis mul olnud on. Kuradi sabaluu!

Igatahes. Esimene kord autokoolis käidud. Mulje hea, nägin oma õpetajat ka. Teisipäeval siis jälle... ja nii edasi. Oeh.

Uni on, aga magama ma veel ei lähe. Mul on veel üks kana kitkuda. Järve ääres. Mängides Siimu ja Karinit. Grr. Skinny-dipping. Jumal, mis mul viga on? :|

Guilt

Ma tunnen süümekaid. Ma oleks pidanud midagi tegema. Aga mida? Ma ei oleks saanud teda kuidagi aidata. Aga ma tunnen süümekaid. Kas sina lööksid oma naist? Samal hetkel, kui ta üritab last vankrist välja võtta, raudteest meetri kaugusel, kui rong on kohe jõudmas?

Täpselt seda ma nägin täna, kui ma Tõravere raudteejaamas raudteed ületasin. Algul kuulsin kuidas keegi karjub, siis nägin et naine üritab last mehe eest eemal hoida, siis nägin, et mehel on sõber autos, kes ei teinud midagi, siis nägin, kuidas naine ajas meest eemale. Siis ta hakkan last vankris välja tõstma ja mees lõi teda. Siis tulid põõsad ette, karjumine jätkus. Siis läks mees minema, hiljem sõitsid nad minust mööda: 927 AEV. Ma mõtlesin, et ma lähen tagasi, aga ma arvan, et naine ootas rongi, mis vast õnneks viis nad Elvasse. Ma oleks tahtud, et see mees oleks rongi alla jäänud.

teelemimmu + virsikmusi

Perfect

Neil on mõlemal väga erinev muusikamaitse.

Drele meeldib jazz ja orkestrimuusika. Hari armastab rohkem energilisemaid lugusid.

Drele ei meeldi osta muusikaplaate. Hari ostab uue plaadi iga kuu.

Dre vaatab Hari mugumuusikakeskust jubeda jälestusega. Hari jällegi on kiindunud sellesse ja poleerib seda armastavalt.

Drele meeldib saksofon. Harile viiul.

Tundub, et muusika seisukohalt ei ole neil midagi ühist.

---

Harile see ei meeldi, aga ta ikkagi läheb koos Drega nendele umbsetele orkestriesitustele. Ta läheb õnnelikult, naeratus näol ja Dre käsi tema käes.

Drele ei pruugi meeldida see muusika, mida Hari kuulab, aga ta ikka laseb Haril neid kohutavaid kiireid lugusid kuulata. Dra vahest isegi tantsib nende taktis, lihtsalt sellepärast, et näha Hari hämmastunud ja imestunud ilmet.

Dre ei lähe koos Hariga muusikat ostma, ta pigem on kodus ja laseb vanni kuuma vee, et pärast saaks Hari kõik need mugupisikud maha pesta.

Hari läheb ostma plaate, aga lõpuks veedab ikkagi rohkem aega ostes kooke ja šokolaadi, mida ta koduteel näeb. Ta ostab neid Drele, sest ta teab kui palju Dre magusat armastab.

Drele ei meeldi Hari muusikakeskus, sest seal on liiga palju nuppe ja vidinaid. Aga Drele meeldib, kuidas Hari seletab talle alati, mida üks või teine nupp teeb kui nad muusikat kuulavad.

Jah, Hari jumaldab oma muusikakeskust, aga mitte sellepärast, et see on tumedast mahagonipuidust või et sel on võimas bass. Hari jumaldab seda, sest Dre oli selle talle kolm aastat tagasi kinkinud sünnipäevaks.

Dre armastab saksofoni sest see õõtsub muusikataktis, läigib prožektoritule käes ja eriti sellepärast, et see teeb sellist häält nagu Hari kui ta ümiseb.

Hari armastab viiulit, sest kaunis on vaadata kuidas poogen tantsib üle keelte, kuidas poleeritud puit valendab, kuidas melanhoolne heli vajub õhku. Ta armastab seda, sest selle elegantsus meenutab talle Dred.

---

Neil on mõlemal väga erinevad maitsed toitude suhtes.

Drele meeldib küpsiste vahelt kreem ära süüa ja siis küpsis ise minema visata. Hari sööb enda oma aga kogu täiega ära.

Dre ei söö palju aga talle meeldib süüa üheaegselt paljusid erinevaid toite. Harit ei huvita mida ta sööb, peaasi et ta seda palju saab.

Drele meeldib kohvi mustalt, kangelt ja mõrult. Talle meeldib magustamata kohvi maitse ja selle lõhn. Harile meeldib kohv rohke piima ja suhkruga. Talle meeldib selle magus lõhn kui sinna on juurde lisatud vahukoort.

Drele meeldib sinihallitusjuust ja linnupesasupp. Hari ei kujuta ette, kuidas keegi tahaks süüa pardi neeru, juua pääsukese sülge ja tarbida hallitanud juustu küpsistega. Hari eelistab Krafti, normaalset pardipraadi ja paljast vett.

Tuleb välja, et ega neil pole ka toidu osas midagi ühist.

---

Hari nokkib oma küpsised kaheks, kui ta on koos Drega. Ta ulatab kreemiga poole Drele ja sööb küpsise ära, kui Dre on sellega lõpetanud. Rho hakkab selle peale alati öökima, aga Dred ei huvita, mida ta arvab. Haril on enamasti rohkem tegemist Dre vaatamisega, kui ta küpsise pealt kreemi ära sööb.

Dre on see, kes toidu tellib - Hari on see, kes seda sööb. Dre tellib omale salati, aga sööb sealt ainult salatilehed ära. Hari sööb kõik muu. Dre tellib omale kalamarja ja sööb sealt ainult 2 tükki, Hari lõpetab selle tema eest. Hari ei pane pahaks, sest ta pole nii valiv kui Dre.

Drele meeldib ta kohv mustana, sest see meenutab talle Hari juukseid. Drele meeldib ta kohv kange ja rikkumata sest selline on ka Hari. Harile meeldib ta kohv rohke piimaga, sest selle hele värvus meenutab talle Dre nahka. Harile meeldib kohvi mõru maitse koos magusa suhkru ja vahukoorega, sest selline on ka Dre - vastik mõnedele, kuid ooniihea Harile.

Hari et tea kuidas süüa uhkeid delikatesse, aga ta üritab vähemalt. Nad mõlemad lõpetavad enamasti kuskil naerdes - kallis toit ammu unustatud. Drele ehk ei meeldi eriti paljas vesi, Krafti juust või mingi part mõnest teeäärsest farmist, aga kuniks Hari seda talle valmistab, siis on ta nõus seda sööma.

---

Hari ja Dre ei ole ühesugused; kui nüüd mõtlema hakata, siis on nad täielikud vastandid.

Aga nagu kaks pusletükki, kuigi harva sama suured või sama kujuga, on nad täiuslikud üksteisele.

Täiuslikud.

CL

Kasutades ära Kertu tarku sõnu, siis hetkel tunnen ma end nii, nagu keegi oleks läitnud ühe teeküünla kuskil mu mao taga. Ta on peidus, aga ta annab sellise hea ja sooja tunde sees. Ma loodan, et ta on kohvilõhnaline.

Oh, boo-hoo.

Let's play a Game

Ma olen vääsinuuud. Vahime veel terve öö filme, muidugi! Ja loomulikult tasuta toit (tänks, Sillu :P), lilled, digi-tv, Vana Tallinna jäätis ja popcorn (jah, Eva :D)... Ibist oli ka... ja ümarlauajutud kella kolme ajal öösel. Maitsev tee ja hea seltskond. That's called life. :)

"Ei tea kas see aitaks, kui ma nad ära võtaksin?" :D