spotlight

mõtlesin nagu pikalt, et peaks midagi kirjutama. aga ei tulnud neid õigeid sõnu. seega ma tegin pildi, millest isegi sina peaksid aru saama.

2244

ja saigi läbi =(
5 päeva, 4 raamatut, 2244 lehekülge puhast nunnudust, rõõmu, kurbust, naudingut. ja see on läbi. ma olen nüüd nii kurb. jube lihtsalt.

ma puhkan paar päeva, loen potterit vm, siis alustan uuesti twilight'ga. need raamatud on tapvalt lummavad lihtsalt. gah

ja see, mida sa siin pakud, kasutades oma raha ja "šarmi", ei jõua ei selle, järgmise ega ka ülejärmise eluaja jooksul nunnumeetril nii kõrgele, kui nemad. mõnikord ma lihtsalt kasutan sind ära. saa juba ükskord aru sellest!

ja

2 päeva, 2 raamatut. homme uuesti jahile, kolmanda järgi. neljas nukralt ootab. midagi pole teha, peaks magama, saaks homme kiiresti linna ja siis... noh, ilmselt veedan jälle terve päeva tühjasid parklaid jahtides nagu täna. 3 korda pidin ära mujale sõitma, jultumus.
kaua veel enne kui saab...
kuukulgur ütleb mulle, et päikesevarjutus on juba seal. juba seal
ära muretse kallis, ma juba tulen! homme toon su koju!

argpüks

why does it have to be a pretty girl and a shiny silver volvo?

kuidas sulle seda öelda nii et sa ei saaks haiget? alati on mul raskusi inimestele äraütlemisega. mul on kahju, sisemas. vean alt. või kaitsen ennast. miks see siis tundub nagu ma pean kõike alati nii tegema, et teil parem oleks? tal on mõnikord õigus, ma mõtlen alati teiste peale. pean mõnikord enda heaolu eest seisma, ma ei pea neid kergeid silmas. mu lähitulevik on ära määratud, ma lihtsalt ei suuda seda välja öelda. inimesed kasutavad sind lõpuks ära. vabanda, aga seekord ma ei saa.

il-le-ga-les

"veel, veel!" hõikasid varesed ja nõudsid. nõudsid, kuid ei saanud. kuid oli asju, mida mina sain. ma sain oma täiusliku päikeseloojangu, ma sain oma lemmik grill-liha ja ma sain puhata. pettumus missugune, kuid mis parata. kõik läks ju korda. terve see nädal läks korda. ma kardan, et mul tekib temast sõltuvus juba varsti. mis see nüüd oligi, 7 päeva juba? 8? kas homme ka? ta kandis mu arbuusi, käes.
[peaks akna kinni panema, sääsed tulevad. "veel verd, pinnnnnn, veel verd!"]
kuid oh mis seal ikka, lõbus on olnud. ja Lõbus. ja naljakas ja Naljakas. ja kindlasti võiks öelda, et ka Huvitav. üks killer nädal, väga killer. varsti siis kinno, potterile.
tahaks potterit... you know what i mean :D

ha

Dobby kept bowing and trying to get her to eat the chocolate cakes.

“No Dobby I can’t,” she kept saying.

“Please miss!”His high pitched voice seemed to resonate through her brain. “If you don’t eat all the cake Professor Dumbledore will dance the tango with Professor McGonagol!”

puhas kepp

see on puhas kepp, ei midagi muud. ei mingeid emotsioone.
tead see liblikad-kõhus tunne, seda pole lihtsalt

melanhoolne

hakkasin siin mälestuste peale mõtlema. neid on päris palju, enamus toredad. mõned mitte nii toredad. mõni tooks lausa pisara silma, kui see mu ajusoppides nii palju tuhmunud ei oleks. mõni ajab naerma. mõni paneb mind mõtlema sõprade peale, enamus tegelikult. ja ma avastasin, et ma olen kuradi õnnelik, et mul nii head sõbrad on. mõne asja pärast on täitsa kahju, mis ma teinud või öelnud olen. mõne asja pärast on veel rohkem kahju, mida teie teinud või öelnud ei ole. paljud head asjad on raisku lastud, lihtsalt mingite lollide emotsioonide pärast. ja nüüd on kõik muutumas, kas pole? üha raskemaks läheb see hoidmine. kõiki ei suudagi hoida, naljakal moel on nii palju haiget ka saadud, et enam ei hooligi nii väga kui varem. kahju on ikkagi, aga eks aeg parandav haavad, või kuidas? huvitav, kuidas internetisõprus võib mõnikord tuhandeid kordi tugevam olla, kui füüsiline, visuaalne ja kuulatav. tammel oli õigus. mäletate seda inimeseõpetuse tundi põhikoolis, kus ta ütles, et kui gümnaasium on ka läbi elatud ja siis veel suheldakse, siis on hästi läinud? näitavat sõpruse tugevust, või mingi muu sedasorti jamps. tundub, et tal oli õigus.
ma nägin oma siili täna jälle. minuarust ta lohistas oma tagumisi jalgu. loodan, et ta viga pole saanud. :(

idiocity

but when he picked me up at the station last week he just looked extra lovely, you know, like when you’ve gone without eating pudding for months and months, and then suddenly when you eat it again it tastes extra nice

STU-

PID!

laulmine ja pidu

5. juuli 2009, tallinn