hinga

ma olen saanud valgustust. olen lugenud ja mõistnud ja mitte mõistnud ja mõistatanud. ma pole isegi päris kindel, milles ma valgustust sain, kuid nii see siiski on. keegi ei saa mind sundima tegema asju, mida ma ei taha. seega ärge vaadake mind imelikult kui ma teen asju, mida ma tahan. kuid oh ei, mis juhtuda võiks nii kaunite inimestega, kui üks tegelane lahkub. unusta mind, ela edasi. mul on kahju, et ma teid aidata ei saa, kuna olete mind nii palju aidanud. mul on praegu see võimalus, aga ma ei saa seda kahjuks jätkata. ma ei taha lõpetada sellises olukorras nagu paljud, kaasa arvatud teie. võibolla hiljem, las ma lähen momendil. las ma vaatan, mida leian ja leian ehk, mida otsin. kuigi sa avameeli toetad mind, tunnen ma süüd, et plaanin jätta. kõik saab korda, ära muretse.

and the answer that you're seeking
for the question that you found
drives you further to confusion
as you lose your sense of ground

alexi murdoch - breathe

praegu võib vist täitsa tõsimeeli öelda, et ma olen segaduses ja teelt peaaegu et eksinud. või kas äkki hoopis uue tee leidnud? mu mõistus ei suuda lihtsalt sellega leppida, et see siin-ja-praegu ongi minu jaoks kõik, mis kunagi olema saab. kuidas kõik ongi lihtsalt nii üksluine ja lõputu ja elu keerleb igakuise palgatšeki ning õhtuste seriaalide ümber. ma olen sattunud sellesse võrku, kuid üritan end lahti päästa. sest kui see ongi kõik, siis pole ju millelgi mõtet. võibolla ma olen liiga kaua üksi olnud lihtsalt. võibolla ma ei oska enam oma sõpradega rääkida asjadest, millest kunagi ammu vabalt vestelda võis. võibolla ma tean, kellele mida öelda, et ta õnnelik oleks, võibolla üldsegi keegi ei teagi enam mitte midagi. võibolla olen mina muutunud, mitte teised. võibolla ma lihtsalt petan ennast lollide lootustega pääseda. võibolla see kõik ongi üks suur ja tobe mäng.
võibolla ma peaksin vait jääma.

re: hai

mõnikord saadavad inimesed mulle veidraid kirju. aga seda juhtub õnneks harva. mõnikord ma tunnen enda näol mingit veidrat irvet, mil pole miskit tegemist ilma, kooli või üldiselt eluga. mõnikord ma olen väsinud. mõnikord ma tahan süüa ja mõnikord ma sööngi. mõnikord ma käin metsas. vanasti käisin ma ka metsas, aga teistmoodi. mõnikord ma mõtlen, kas asi oleks seda väärt. mõnikord on mul temast isegi kahju, sest elu läheb vahest jama teed pidi. mõnikord ma mõtlen, et just praegu oleks õige aeg asi käsile võtta ja ära teha. mõnikord ma mõtlen selle peale tihti. viimasel ajal ma mõtlen selle peale tihedamini kui tihti. mõnikord on mul tunne nagu ma oleksin liiga palju teinud. ja siis on mul tunne, et ma tahaksin veel. mõnikord ma kahetsen et ma raiskasin 2 aastat ära, eriti kui mulle veidraid kirju saadetakse. siis ma jälle unustan selle. mõnikord ma lihtsalt istun on uues toolis ja vaatan oma taime, mis on juba nii suureks kasvanud. kui ta oleks inimene, siis ta oleks mu laps. mõnikord juhtub igasugu asju, mis kedagi väga ei huvita ja mõnikord ma siiski panen nad kirja

uk, vol4

see uk on viimasel ajal üks popp koht nagu tundub. mõned käivad reisil. mõned elavad. mõned on ras... ee... ei midagi. mõnel linnal on viis lennujaama, mõnel on kaks lennujaama, mõni meist oli vales lennujaamas. mõni öögi sai lennujaamades veedetud. mõnes lennujaamas oli sibihais (tln), mõnes sai piparmünditeed ja head vestlust. mõnes oli lihtsalt... tavaline. mõnes olid külmad kivipõrandad ja palju inimesi. mõni oli tühi. teistes kohtades jälle nägime ninjasid, teine kord oravaid. isegi hirv jooksis kirikuaias ringi. kirsipuu õitses, lilled peenra peal ka. orav võttis käest saia ja kajakad karjusid "veel, veel!". päike paistis ja sõrmed ei külmunud otsast ära. tempo oli kiire ning inimesed olid head. mõnikord pidi bussiga sõitma, 22 tundi lausa. mõnikord tegime pilte. vahest olime niisama. mõni kõndis jalad villi ja jättis sõrme ukse vahele - ühe päeva jooksul. mõnikord oli halb tuju, mõnikord oli hea tuju. mingikord oli palavik ja peavalu ning magamatus. oh seda magamatust. külm põrand, külm õhk. pehme pink, soe jope. paks tekk. londoni udu ja hyde park. päikeseloojang thames'i ääres. ükskord saime aru, et eesti tsikid on nõmedad. tegelt mitu korda. aga pole hullu. mõnikord ütlesid meile võhivõõrad tere ja naeratasid. nendel kordadel ma mõtlesin, et ma elan ikka väga vales riigis. mõnikord on lihtsalt tore ära minna. teine kord võiks seda juba pikemalt teha. võibolla võiks üldse mitte tagasi tulla. kõlab nagu plaan.