ma jõudsin just järeldusele, et ma olen kurb. eijah, ma naeran kui sa mõne totaka nalja teed või kellegi silt lumega kõveraks keerdub, aga ma olen kurb. koju ma minna ei saa, ma ei tea enam miks ma tahangi. sõpradega enam rääkida ei saa, kõigil on kas liiga kiire või noh, osad ei suhtle enam minuga. ilmselt millegipärast, mis ma ise kokku keerasin. ma tõesti ei tea ja keegi ei ütle ka. ja nii ongi läinud et sõpradel on uued sõbrad ja vanad enam ei huvita vist kedagi. ka loomi pole kelle juurde lohutust otsima minna. ei mingit armastust ole õhus. isegi mu auto on katki. seega ma loodan, et see pole minust inetu kui ma lahkuda tahan. siin lihtsalt ei ole enam midagi, mille pärast jääda. ja võibolla te ei usu mind, aga praegu ma tahan et oleks. ma tahan et ma ei peaks üksi neid asju tegema. ma tahan, et ma saaksin kellelegi praegu rääkida, aga kurat. sirvisin oma telefoniraamatu läbi. when did it all go so wrong?
ma võin oma taimedega rääkida
igatsen
laupäev, märts 20, 2010
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)

2 mõtisklus(t):
Tsau mul on igav ja ma kommenteerin su postitust, et sul oleks põnev. Mõtled, et "jee keegi on kommenteerinud", aga tegelt olin see mina. :D
panid täppi
Postita kommentaar