ühe asja lõpp on millegi uue algus

nonii, selleks ajaks kui te seda postitust loete, olen ma ilmselt juba lennuki peal. või siis juba inglismaal. kes teab. ja nii ongi.
teate, praegu on isegi natukene kurb. nii mitmelgi põhjusel, ega tänane päev muidu ka tore ei olnud. palju kallistusi ja pisaraid, kuigi mitte sellepärast, et ma lahkun.
igatahes, ma ei tea, kuna ma tagasi tulen. äkki kuu aja pärast, kui kõik läheb hullemini kui sitasti, võibolla jõulude ajal, äkki uuel aastal, ei oska lubada. mis ma muud ikka öelda oskan, kõigiga sai juba ära räägitud, hüvasti jäetud. et olge tublid ja ärge pahandust tehke ja sillu - ära unusta mu raamat ära viia, eks! aga okei, selle blogiga on siis nüüd lõpp. uus elu, uus algus, uus blogi:

http://short-estonian.blogspot.com/

aa, ja ema asendab mind koeraga... lahe. mina lähen minema ja ta võtab omale kuldse retriiveri.

ma paneks siia närtsinud roosi ikooni, aga ma ei oska. seega. kurat, mul on nii kahju, et see juhtus temaga. puhka rahus, mihkel

teate...

ma söön oma merihobukese martsipani nüüd ära. väga vajalik info, või mis?

piinakamber

okei, ma olen tavaliselt filmide suhtes suhteliselt tolerantne, aga alvin and the chipmunks - me oleme seda 27 minutit ära vaadanud ja ma tahaks enesetappu teha. sillu keeldub seda kinni ka panemast. mingid nõmedate piiksuvate häältega "koopaoravad" (okei, kes kurat need koopaoravad veel olema peaksid? ei ole olemas sellist asja nagu koopaorav, need on vöötoravad. kuradi tõlkijad, saage juba ükskord aru kuidas sõnaraamatut kasutada tuleb) kes hakkavad laulma. LAULMA. oravad LAULAVAD. see on üks rõvedamaid asju, mida ma kuulnud olen. this is officially torture

edit: 62 minutit. ma tahan kellelegi peksa anda

she doesn't know

ilm on mõnusalt palav, istun silveri juures terrassi peal. kedagi kodus peale meie ei ole ja hakkame kohe süüa tegema. me hakkame silveri lemmikfilmi alvin ja koopaoravad vaatama. jee. momendil üritab ta veele maitse järgi soola lisada. meie menüüs on täna kanafilee sulatatud juustu kastmes koos riisiga. magustoiduks pealinna kook ja võib-olla küpsetab ta ka midagi. kõrvale joome hõrku le coca-cola't. plaanis on paar filmi ära vaadata ja niisama ilusad olla. ujumas juba käisime korra vaikses järves, pärastpoole proovib ehk suur-umbjärve ka ära. täna on elu ilus ja midagi persse pole läinud, loodame, et see jääb nii. vot

closure

täna on suht selline kergelt sitt, aga samas mittemidagiütlev päev olnud. hommikul käisin lõunakas, tagasitulles jokutasid igast jobud mul ees 85-ga, 95-ga, traktoriga, mõni keeras ette kuigi ta teadis, et tema kaubik ei jõua nii kiiresti tuure üles võtta ja jälle pidi julmalt pidurdama, et talle mitte otsa sõita. tropikari noh. ma ei tea, kus need inimesed sõitma õpivad. ja kes nad eksamilt küll läbi lasi.

koju jõudsin, siis sõin, vaatasin TB ja TG ära, läksin magama, ärkasin mingi pool 4. jälle mingi lõõmav palavus. nüüd mõtlen. lähen vist ujuma. kõlab nagu parim mõte üldse

walking the fine line

kell on 7.22 ja väljas on põrgupalavus. 6.19 läksin järve äärde, mõtlesin et istun ja joon kohvi. võtsin pusa kaasa, halb mõte. istun oma toas, päike ei paista siia veel korralikult pealegi, aga juba on nii palav et noh... jube

eilne konditsioneeritud tuba lõppes sellega, et kui ma ujumast tagasi jõudsin oli keskmise toa põrand poolenisti märg. jee. kondensvesi tekkis ja keegi polnud vist selle peale mõelnud, et äravoolutoru paigaldada.

7.33, vanaema tuli alla. no jeerum, oli vaadanud, et mu autot ei ole seal kus ta õhtul oli, et kas mind polegi kodus. no ja siis kui mind ei oleks olnud. mis siis nüüd lahti on? jah, auto oli teise koha peal. nagu, päikese eest varjus või nii. eile ka - ema on reisil, isa läks ööseks kodust ära - "ma arvan et sa peaksid selle konditsioneeri ikka välja lülitama ööseks", "ütle ikka mulle kui sa kodust ära lähed", "kuhu isa läks?", "ei ma tulin lihtsalt vaatama kas sa ikka lülitasid selle välja". my patience is wearing quite thin

jõin enne seal järve ääres ära mingi ilgelt kange kohvi. minu jaoks kange, kolm kuhjaga lusikat, jee. veits halb hakkas sellest. proovin nüüd vett mekkida. oi kuidas tahaks magada, aga siis oleks mu unetsükkel veel rohkem sassis kui ta juba on. pean vastu selle päeva lootes et see tuleb parem kui eilne. kõigil on nii palju küsimusi, ma ei oska ju teile vastata, inimesed!

8.00, tuleb midagi tegema hakata. silmad vajuvad kinni ja haiguv haigutus kimbutab mind.

ma tahan olla vampiir su akna taga. tahan tahan tahan olla vampiir su akna taga. *päike tõuseb* tahan olla tuhahunnik su akna taga. tahan tahan tahan olla tuhahunnik su akna taga.

aa, ja silver on eriline

i'm feeling very blocked. like literally.

aga seda et. et et. et jah. ma tegin uue blogi, aga see on külastajatele suletud veel. veel. ma tegin uue msni ka. ja uuendasin arvuti igatpidi ära. ma ostsin uue telefoni. ma võtan varsti uue numbri ka. loodetavasti saan kohevarsti uue soengu. nädala pärast olen autotu, see on... noh tegelikult mitte nii väga uus asi, aga kurb. väga kurb. niiet tuleb sõita, tuleb kihutada, tuleb bensiini raisata. tuleb kertu maja kõrval või surnuaia parklas autos passida ja raamatut lugeda või tuleviku üle heietada. tuleb kokat istme peale ajada... ei seda ei taha tegelt, seda ma tegin juba ükskord. polnud kõige targem tegu. tuleb, tuleb... tuleb teha veel asju. käia kohtades. rääkida inimestega. naerda, nutta. olla niisama. päevitada pole vaja, seega see jääb ära. tuleb õhtuti poistega ujumas käia, sest tüdrukud niikuinii ei tule. ja nad tavaliselt kiljuvad kui neid veega pritsida - that's all i'm gonna say. weird creatures. ning tahaks veel ühe korra teha seda, mida ma kaks postitust tagasi vältisin.

see on üks komplikatsioone täis draama. surnud ring. ümbernurga jutud ja salasosin. ja mul on kõrini, seega mängige ilma minuta. there was never any blogbattle between us.