And the moment that you lose yourself
you wish that you were someone else
and the only thing that comes apart
to take respond from were we start.

Mis sul nüüd hakkas? Ei ole ju võimalik, et kaks inimesed samal ajal. God, kill me now. Kuhu jääb stabiilsus!?

Edit: Never mind.

SSDD

Tõmblemisest tüdinenud. Ka see on üks domineerimise alaharudest. Mai taha seda kuulda teistelt. Ma tahan... persse, keda kotib, mida ma tahan, sel pole mingit vahet. Aga tegelt sa tead, mida ma tahan. Tundub, et meie arvamused erinevad siin. Põletaks nad ära, aga küsimused tuleksid, mida ma talu. Nutmine, millest mul on kõrini. Miks ma lasen sul endale haiget teha? Sest et ma... ma peaksin sulle seda ütlema, aga ma ei suuda. Varem oli see nii lihtne, kui midagi tegelikult ei olnudki. Jälle jõudis see mulle kohale. Ma ei suuda enam.

Ropsi end kooma, palun, aitäh.

Hingelt naine? - Sest mai tea, sa käitud küll nagu üks.

Oli siis mõtet?

Kas sõna suhe mitte ei tähenda, et selles on kaks osapoolt, millest mõlemad näevad vaeva? Ja kui ühel on mingi probleem, siis ta räägib sellest, mitte ei pane lihtsalt asjale punkti.

Asjatu on ju nutta, kuid nii eht ja nii hea. Mis sul hakkas!? "Kas asi on meis?" - "Ei ole." [---] "Ma arvan, et..." Arvad jah, tore siis, et sa nii arvad. Tead mida? Mina ei arva nii! Ei loomulikult ei ole meil pohhui, kus siis sellega. Kelleks ma sind ikka pean - meheks.

Oeh. Nii valus on. Igatpidi. Kahju, et hingele valuvaigistit ei ole, ja ärge tulge mulle mingit häma ajast ajama, 8-).

Lonely Day

Ma ei taha magada. Kohe üldse ei taha. Sorry, Maret, ma lubasin, aga noh... inimesed millegipärast pidevalt murravad neid. Lubadusi, ma mõtlen. Kokku pole veel kukkunud, seega poh.

Sa pead nagu aru saama, et asi on rohkem kui ühepoolne. Mängus on natike tähtsamad asjad, kui sinu meeleolud. Nahk on tükkideks. Mängime puzzlet.

Mul on homsest päevast suht pohhui. Koolist, ma mõtlen. Peale kooli saab ära - sinna, kust ma alles tulin. Mai saagi aru, mis mul viga on. Ju siis ambur.

Ma ei taha magada. Ma ei taha und näha. Kukkunud siis teise. Poleks ma hetkel siin.

Sa ju lubasid.

"Kunagi ei ole, 8-)"

Lühikokkuvõte:

persse, persse, persse, persse, persse, persse, persse, persse, persse mine!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

23. aprill - LÕUNA

Arst tõi just paberid ära, 4. ja 5. roide murd ja õhkrind. Armas.

Eks ma siis passi siin veel oma 3 tundi, siis tuleb isa järgi ja koju. Tglt tahaks hullult välja minna. Ses suhtes, et kui ma peaksin sees passima, siis pigem haiglas, kui kodus. Eks ongi, et kodus ma ei püsi, siit ma ei saa vähemalt suvalt jalga lasta. Tehniliselt on see võimalik, aga mul on südametunnistus - kahjuks.

Oejah, tahaks kuuma duši alla minna. Poisid veel ütlesid, et ei lähe ma siit täna kuhugi, wrong again, :). Aga peole ikka, suur pauk ja mida veel, ;).

Et siis, so long, :).

23. aprill - HOMMIK

Ma ju ütlesin, et arst on nummi, :P. Tervest sellest hordist, kes siin käis, oli ta vist kõige normaalsem. Vedas mul.

Igatahes. Täna siis pääsen siit. Aga no worries. Ma tulen tagasi, ma olen selles kindel. Mitte küll ravieesmärgil, aga niisama. Külla. Teistele.

Veider, et ta pole küsinud. Täiesti pull noh, :P.

Veenist verd, mulle millegipärast meeldib see, *-).

Ou, mäletate seda kui minu pool oli vesikatšill ja siis ma avastasin end lamamas köögi ja koridori vahepealsel osal ja kõik vahtisid ülalt alla nagu haiglas. Päriselus on see tunne palju võimsam, (H).

22. aprill - ÕHTU

Sellisel kellajal mulle meeldib siin olla. Väljas on veel veidi valge, palatikaaslased magavad, kuskil kaugel elu käib... või EI käi... see on juba omaette küsimus. Ja toas on sinakas kuma. Keegi ei sega, rahulik on. Telefon ka enam väga ei helise ja inimesed ei küsi, et mis värk on. Ega ma ei viitsi enam väg rääkida kah.

Võtaks ühe nussi ja oleks häppi.

22. aprill - PÄRASTLÕUNA

Et siis siin ma veel olen. Fck noh. Aga riided tõin ma ära. Pea pesin ka ära, vähe inimese tunne nüüd. Aga minema ma siit ei saa. Sry Sillu nussi suhtes.

Et siis kolm ööd haiglas mingi mõttetu 4meetrise kukkumise pärast. Nojasiis, et valus on naerda, hingata ja üldse elada, keda kotib. Ma tahan koju! Ja trenni. Vaevalt, et ma järgmine nv-gi lähen. Vast niisama Kertuga kaasa. Peaasi et ema teada ei saaks. Nad ei võta mult ratsutamist ära.

Oijummel. Siin on nii sürr olla. Sellist nv-d poleks ma omale iial ette kujutanud. Kreisi milliste inimestega ma siin tuttavaks olen saanud. Põnev, põnev, 8-).

Suht igav on ja kell on alles neli! Bah. Sure maha noh.

22. aprill - HOMMIK

Mulle aitab. Mul on kindel plaan siit järgneva nelja tunni jooksul jalga lasta. Aitab mulle sellest vangistusest. Aeg tagasi reaalsesse maailma minna, aeg kooli minna! (Ma olen vist hulluks ka läinud).

Kella üheni saan veel riided kätte...

21. aprill - HILISÕHTU

Miku ja Eva ja Sillu ja Kertu käisid külas. Suht valus on naerda. Eijah. Mereteemalised sokolaadikommid ja nartsissid, :P, loogiline kui tegemist on Silluga, :).

Nummi, Tsiklimees küsis hiljem, et kas see oli mu vend. Vaevalt, :P.

Krt, miks ma valuvaigistile küll ei ütlesi, 8-).

Need mutid on siin päris hulluks läinud, üks irvitab nii hullult, et lõpp kohe, :D. Mai tea noh, siinne elu on ikka hull küll, aga mitte üldse jube. Päris palju nalja on saanud. Ma tulen nädala jooksul neid tädisid vast ikka vaatama, ja Tsikeldajat ja Händimäni. Igastahes.

Head ööd.
Vast saan homme minema.

21. aprill - LÕUNA

Ma olen avastanud, et siin on tglt päris põnev olla. Täna öösel ma veel kuhugi ei pääse. Darn. Aga Sillu ja Mika ja Eva tulevad äkki külla. See oleks tore. Ja need tsiklipoisid, (A).

Oeh, just toodi uus patsient meie palatisse. Funny thing on see, et ma ei tea siit kellegi nimesidki. Aga mis vahet sel on, niikuinii näen neid vaid korra elus. Mis sääl ikka. Nagu Mika ütleks, siis tost pole hullu, :P.

Ta ei tea veel ikka mitte midagi. Põnev, põnev, :D.

Vihma ei saja enam. Kirjandit ei viitsi ka kirjutada.

Mennu just helistas. Ajasime nata juttu. Rääkis, et Mihkel tõbras süüdistavat iseennast selles, mis juhtus. Pekki mingu. See polnud tema süü. Minu.

Hetkel mängib kuskil see "I Feel Good" - mingis palatis. Hetkeks tulid need vietnami sõja filmid meelde. Hmm, numbrimäng ei paku ka enam väga palju põnevust.

Sillu palun too nussi! :'(

Ma kuulan talve jälle. Mõnna. Igav. Mõlemat tglt.

21. aprill - HOMMIK

Ja kus ma ärkan!? Haiglas. Miks ma siin olen!? Sest ma kukkusin. Why the fuck ma kukkusin!? Oh yeah. Hakkab vaikselt meenuma.

Eijah, uud kogemus jälle. Ja mitte ainult nummi meesarst, vaid ka nummid meespatsiendid, kes meile, naistele, siia külla tulid, :P. Üks neist on suht armas, mõlemad jalad puru - lendas tsikliga mingi 50 meetrit. Teisel on mõlemad labakäed suht sodiks. Kolmas kukkus ka kuskilt, vigastas jalga, homme opile.

Ma suren siia varsti igavuse kätte ära! Kohutav.

Veider, kuidas mõned olid kunagi nii suured, nüüd nii tühised. Mis teha, elu on selline.

Peaks vist Afenfoiaenlasfnast midagi kirjutama. Saaks siit minema juba! Raisk, mul on trenn täna. Vihale ajab. Ma lohutan end sellega, et täna sajab vihma. Mis peki pärast on vaja jätta 50 cm seinast mingi bloody tühimik. Ei võinud siis sinna ka põrandat panna!? Fuck the fucking shit fucking fuck!

Üks mokk, palun? AITÄH! Homme vaevalt, et ma kuhugi lähen, :S, niipalju siis kevadrockist.

20. aprill - HILISÕHTU

Haigla. Mõnna.

Tglt siis kõigepealt Tondikas Elvas ja kukkumine kohast, kus POLNUD põrnadat - selja peale. Eva, Sillu ja Mihkel tulid appi ja kõndisin vaevu traumasse. Sealt siis edasi Tartu (kus ma selle kirjutamise hetkel asun), tehti röntgen ja mingi kompuuter-värk. Peaaegu olin sealt juba lännu, kui arst kutsus sisse tagasi ja ütles, et parem oleks, kui ma jääksin ööseks. Isegi visiiditasu maksti tagasi.

Passin hetkel siis siin palatis 206, teisel korrusel, traumatoloogia osakonnas. Peale minu on siin veel kaks tädi, ajavad päris toredat juttu.

Nüüd jäid vist magama. Unerohud on ühed head asjad ikka, :P, oleks siis võinud mulle ka anda, tõprad noh. Eks ma siis helistan siin oma sõpru läbi ja treenerile ja kuulan vaikselt klassikat ja kirjutan seda (puhtalt igavusest) ja passin. Uni on küll, aga ma ei taha magada. Mai suuda seda fakin kirjandit kirjutada.

Tahaks mokka, nagu hullult. Ja Mihklit näha, ja Sillut ka. Sillu teeks tuju nagu sitaks heaks kindlasti, arvatavasti ütleks midagi jumala suvalist, mis oleks sitaks naljakas, :P, selline ta on juba. :)

Et ma siis lamasin oma voodi peal. Mokk ja klassika. Ja ma vahtisin ainiti kella. Täpsemalt sekundiseierit. Veider tunne tuli peale. Nagu tühi oleks. Mitte ainult kõht, vaid kõik.

Ja nüüd ma varsti lahkun. Natuke rohkem vähem tühi, kui enne. Informatsioonil on inimestele huvitav mõju.

Lähen 7 km lähemale vabadusele. Afenfoiaenlasfnlasega kohtuma. Vähemalt ma loodan. Parem, kui ta oleks puhtaverd! Märkate ehk, et tegemist on nelja kaashäälikuga. Võimas, mis?

Näh-näh-näh

Ma olen nii väsinud. Varsti annan alla ja ütlen, et ma ei suuda enam. Aga mitte veel. Peab vastu pidama. Elama homse nimel. Nagu täna. Kui homme sajab, siis keegi sureb. Ma mõtlen seda tõsiselt!

Mis mõte on nendel reedetel? Polegi, vot. Kaotaks nad lihtsalt ära. Nagu trikimees. Ha. Surge, tõprad! Andke mulle ainult motiiv ja ma olen parem. Ma ei tee seda omal käel lihtsalt ära. Ma ei leia vajadust.

Kas minna Sillu poole või mitte minna - see on küsimus
Mis oleks toredam - ninas tunda
kõik puru, mida tore nuff sinna paiskab,
või, tõstes padjad moka alla,
piin lõpetada? Olla, mõnuleda -
muud midagi, sest nõnda oleskledes
unustaks ma kooli ja kõik need värdjad,
keda mu silmad päev-päevalt peavad nägema.
See oleks kaif, mis suuresti
on tahetav - olla, mõnuleda!
Jah, mõnuleda... äkki kanepitki tõmmata?
Siin pole mingit konksu. Sest see, mis nägemused
meil võivad tulla selles laksualuses,
kui reaalsest maailmast pääseme,-
see paneb tahtma; siin pole seletust,
miks reeded on nii mõttetud.

Gehe weg, te kõik. :)

Et ma siis olen kodus. Ja mul on igav. Ja selg veel tuikab. Väss on ka peal. Käisin ikkagi Elvas täna ära. Ilge pask ilm oli. Õppida ei viitsi. Sama jama - uus päev.

Aga hea on jällegi. Juba päris mitu nädalat on hea olnud. Et ma ära ei sõnuks.

Veel paremaks läks peale pühapäeva. Nägin oma muskat jälle. :)

"Kullake" - armas, mis teha. :)

Et siis nii on lood.

Haige. Lõpuks ometi ja täitsa õigel ajal. Ma võitsin omale sel nädalal 48 tundi lisaaega. Olen saanud end välja magada, kirjand on poolenisti valmis, otsus on tehtud. Siiamaani on hea, aga noh, nüüd võiks terveks saada. :) Palun? Aitäh.

Reedel siis saad sa 17. :) Tore päev saab olema, 5 tundi ja puha. Loodaks et see pole JÄLLE reserveeritud. 8-)

Kuradi kõrgushüpe, ma valutan kõikjalt! Äkki on asi ka haiguses natuke. *-) Kes teab.

Peaks mõnda raamatut lugema, ntx Carmenit. Tglt tahaks ka midagi muud. Mul on neid niipalju ostetud - lihtsalt seisavad aknalaual. :S

Tahaks ratsutama. Peakski homme või täna Enele ära helistama. Ehk pühapäeval? Tore oleks, sest laupäeval on vahvlitsill üle pika aja. Maailma parima double-vahvlimasinaga. Peaks talle nime ka panema. Nagu kõigel muul juba on.

2 päeva kooli, siis on see jube nädal läbi! Lõppe. Lõppe. Lõppe! :'(

Täiesti mõttetu postitus, aga keda huvitab. :)

Iiiiigaaaaav.

Vool oli ära. Maailma lõpp. Igav. Igav. Igav.
Vool tuli tagasi. Maailm ei lõppend ära. Igav. Igav. Igav.

Tahan homset!
Tahan ära. :)