Remind me to kiss you

Mäletad toda korda seal sadularuumis, kui mulle helistati ja ma välja vihastasin ja hiljem telefoni välja lülitasin mingiks tunniks ajaks. 4 korda oli helistanud, arvas, et ma pole levis. Haa.

Ja selleks läheb siis nädal aega enne, kui jälle? Aga nüüd on hilja, nüüd on hilja.

Nägeš Maarjamaa, hello London!

Yeah, baby

See ongi tegelikult Elu

After Work Fever

Ohisver, seda ma mõtlesin, et miks need päevased unenäod mind alati nii häirituna jätavad. Täna ma mäletan väga hästi, mida ma kahe tunni jooksul unes nägin.

Kõigepealt olime klassiga mingis maakohas, mingis majas. Vahepeal käisime Kertuga millegipärast seal samas ratsutamas (kuigi ta pole meie klassis, viibis ta millegipärast seal). Ma teadsin täpselt, mis koht see on. Mu unenäos asus see umbes Puurmani kandis, kuigi seal olles sõitsime mingi personaalse rööbasbussiga (mis oli hea mitu miljonit maksnud) Ülemiste keskusesse 10 minutiga. Aga igatahes, selle maja kõrval, kus me asusime, oli see maja, kus minu teadmiste järgi elab Vahur. Millegipärast nägi see maja väga mahajäetud välja. Ühel hetkel istusime enda majakeses ja ma vaatasin aknast välja ja rääkisin ühe noore naisega, kes meile seal mingit ekskursiooni tegi. Küsisin talt, et kes seal majas elab. Ta ütles, et mitte keegi - et see olevat maha jäetud. Aga ma ju teadsin, ma Teadsin. Küsisin, et kas ta teab, kes on Vahur T. Naine läks näost kaameks ja ütles, et teab küll, aga et tema siin ei ela. Ta elavat Tallinna lähedal, Kose juurest pidi keerama kuhugi vasakule.... igatahes ta kõndivat Vahuri majast iga päev enne ja pärast kooli mööda. Küsisin, et kas ta on ikka täiesti kindel - jah. Ma ei tea miks, aga ma tundsin end petetuna. Ju siis ta nägi mu näoilmet ja küsis, kuidas me Vahuriga üksteist tunneme. Rääkisin talle natuke oma lugu ja üsna algusest peale oli tal päris hirmuäratav muie näos. See naine olevat temaga niimoodi pea 5 aastat suhelnud kokku, kord jäi aasta või kaks vahele, aga muidu samamoodi.
Ma olin sügavalt pettunud, aga samas ka intrigeeritud. Kuulasin ta ära, kuid ikkagi tahtsin seda maja vaatama ka minna, kus ta elavat...

aga siis hakkas mu äratuskell lõugama, kell oli 9 õhtul ja emps oli pitsa teinud. See kõik tuli mulle praegu meelde. Imelikult futuristlik ja naiivne aeg oli.

Overrun

Läbi sai, kõik sai läbi. No mitte päris kõik veel, ma olen oma suve ikka korralikult ära planeerinud seekord. Mõni asi veel teha, mõnes kohas veel käia. Õnneks on august veel selline üsna lahtine. Mingil hetkel tahaks nagu hääletama minna, mingil hetkel võiks Pärnusse minna. Ei teagi kohe, mis saama hakkab. Liiga palju vaba aega, ma kardan. Tänane logelemispäev on mind juba hulluks ajanud, ma tahan teha midagi! Ma kardan, et ema lööb mind maha, kui ta saab teada, et ma kavatsen järgmise nädala ka korralikult trenni teha. Oeh jah, ta on niigi juba minu mahalöömisäärel - palju enam puudu pole. Ma kukkusin ikka halvasti vist välja...

Viimased kaks nädalat on välja näinud sellised: kell 05.00 üles, kell 05.45 tööle, kell 14.15 töölt lahti, 2-3 tundi puhkamist või siis linnaskäike, kell 18.00 või 19.00 trenni ja kell 22.30 koju. Ja hea on, no see töö osa küll mitte, aga kõik muu - mõnus on olnud. Naerda on saanud, nutta on saanud, närvivapustuse sain ka, aga see on teine lugu juba.

Eile sai terve päeva hobuseid vuntsitud, läigestatud ja sabasid kammitud. Ja meil olid särgid ja kaabud ja saapad. Ja palju inimesi vaatas meid. Ja see kõik oli 3 minuti pärast! Aga hei, pärast saime šampat 3 pudelit ja komme. Neid ma tarvitasin muidugi Pärast siidri joomist. Ma mäletan ainult seda, et mingil hetkel ma ütlesin vist midagi, mis ei olnud päris õige, sest kõik naersid mu üle. Oh well, kammitud olla on tore olla. Ja. Pidu oli vahva, Krieger oli ka pandav, jotad tegid silma, mingi tüüp ajas ligi ja türkiisiinised olid kas täis või purukained. Hobused said vahepeal lahti, aga omanik oli selle aja peale ka üsna pehme juba - igatahes kõik sai korda, kõik oli korras, draamat ei olnud ja elu on ilus! :)

Töö juures olen ma ära õppinud igast põnevaid nippe, kuidas seda, teist või kolmandat teha. Oskan käsitleda Pumat ja ka Statoili tädikesed on minuga sõpsideks saanud. Ka sealne elu on päris änksa, kui mõned teatud isikud välja arvata ja see, et nad palka vähe maksavad. Pausid venivad muidugi 30-40 minutilisteks, aga no ka selle peale võib öelda schade. 5 päeva veel ja siis on finito.

Pärast tööd on mul 3 vaba päeva - what to do, what to do! Eks mõni päev pean pakkima, mingi hetk võiks sõpradega kuhugi minna, kui mul neid veel tolle aja peale on.

Mu õlg valutab - mida ma tegin eile?