ühe asja lõpp on millegi uue algus

nonii, selleks ajaks kui te seda postitust loete, olen ma ilmselt juba lennuki peal. või siis juba inglismaal. kes teab. ja nii ongi.
teate, praegu on isegi natukene kurb. nii mitmelgi põhjusel, ega tänane päev muidu ka tore ei olnud. palju kallistusi ja pisaraid, kuigi mitte sellepärast, et ma lahkun.
igatahes, ma ei tea, kuna ma tagasi tulen. äkki kuu aja pärast, kui kõik läheb hullemini kui sitasti, võibolla jõulude ajal, äkki uuel aastal, ei oska lubada. mis ma muud ikka öelda oskan, kõigiga sai juba ära räägitud, hüvasti jäetud. et olge tublid ja ärge pahandust tehke ja sillu - ära unusta mu raamat ära viia, eks! aga okei, selle blogiga on siis nüüd lõpp. uus elu, uus algus, uus blogi:

http://short-estonian.blogspot.com/

aa, ja ema asendab mind koeraga... lahe. mina lähen minema ja ta võtab omale kuldse retriiveri.

ma paneks siia närtsinud roosi ikooni, aga ma ei oska. seega. kurat, mul on nii kahju, et see juhtus temaga. puhka rahus, mihkel

teate...

ma söön oma merihobukese martsipani nüüd ära. väga vajalik info, või mis?

piinakamber

okei, ma olen tavaliselt filmide suhtes suhteliselt tolerantne, aga alvin and the chipmunks - me oleme seda 27 minutit ära vaadanud ja ma tahaks enesetappu teha. sillu keeldub seda kinni ka panemast. mingid nõmedate piiksuvate häältega "koopaoravad" (okei, kes kurat need koopaoravad veel olema peaksid? ei ole olemas sellist asja nagu koopaorav, need on vöötoravad. kuradi tõlkijad, saage juba ükskord aru kuidas sõnaraamatut kasutada tuleb) kes hakkavad laulma. LAULMA. oravad LAULAVAD. see on üks rõvedamaid asju, mida ma kuulnud olen. this is officially torture

edit: 62 minutit. ma tahan kellelegi peksa anda

she doesn't know

ilm on mõnusalt palav, istun silveri juures terrassi peal. kedagi kodus peale meie ei ole ja hakkame kohe süüa tegema. me hakkame silveri lemmikfilmi alvin ja koopaoravad vaatama. jee. momendil üritab ta veele maitse järgi soola lisada. meie menüüs on täna kanafilee sulatatud juustu kastmes koos riisiga. magustoiduks pealinna kook ja võib-olla küpsetab ta ka midagi. kõrvale joome hõrku le coca-cola't. plaanis on paar filmi ära vaadata ja niisama ilusad olla. ujumas juba käisime korra vaikses järves, pärastpoole proovib ehk suur-umbjärve ka ära. täna on elu ilus ja midagi persse pole läinud, loodame, et see jääb nii. vot

closure

täna on suht selline kergelt sitt, aga samas mittemidagiütlev päev olnud. hommikul käisin lõunakas, tagasitulles jokutasid igast jobud mul ees 85-ga, 95-ga, traktoriga, mõni keeras ette kuigi ta teadis, et tema kaubik ei jõua nii kiiresti tuure üles võtta ja jälle pidi julmalt pidurdama, et talle mitte otsa sõita. tropikari noh. ma ei tea, kus need inimesed sõitma õpivad. ja kes nad eksamilt küll läbi lasi.

koju jõudsin, siis sõin, vaatasin TB ja TG ära, läksin magama, ärkasin mingi pool 4. jälle mingi lõõmav palavus. nüüd mõtlen. lähen vist ujuma. kõlab nagu parim mõte üldse

walking the fine line

kell on 7.22 ja väljas on põrgupalavus. 6.19 läksin järve äärde, mõtlesin et istun ja joon kohvi. võtsin pusa kaasa, halb mõte. istun oma toas, päike ei paista siia veel korralikult pealegi, aga juba on nii palav et noh... jube

eilne konditsioneeritud tuba lõppes sellega, et kui ma ujumast tagasi jõudsin oli keskmise toa põrand poolenisti märg. jee. kondensvesi tekkis ja keegi polnud vist selle peale mõelnud, et äravoolutoru paigaldada.

7.33, vanaema tuli alla. no jeerum, oli vaadanud, et mu autot ei ole seal kus ta õhtul oli, et kas mind polegi kodus. no ja siis kui mind ei oleks olnud. mis siis nüüd lahti on? jah, auto oli teise koha peal. nagu, päikese eest varjus või nii. eile ka - ema on reisil, isa läks ööseks kodust ära - "ma arvan et sa peaksid selle konditsioneeri ikka välja lülitama ööseks", "ütle ikka mulle kui sa kodust ära lähed", "kuhu isa läks?", "ei ma tulin lihtsalt vaatama kas sa ikka lülitasid selle välja". my patience is wearing quite thin

jõin enne seal järve ääres ära mingi ilgelt kange kohvi. minu jaoks kange, kolm kuhjaga lusikat, jee. veits halb hakkas sellest. proovin nüüd vett mekkida. oi kuidas tahaks magada, aga siis oleks mu unetsükkel veel rohkem sassis kui ta juba on. pean vastu selle päeva lootes et see tuleb parem kui eilne. kõigil on nii palju küsimusi, ma ei oska ju teile vastata, inimesed!

8.00, tuleb midagi tegema hakata. silmad vajuvad kinni ja haiguv haigutus kimbutab mind.

ma tahan olla vampiir su akna taga. tahan tahan tahan olla vampiir su akna taga. *päike tõuseb* tahan olla tuhahunnik su akna taga. tahan tahan tahan olla tuhahunnik su akna taga.

aa, ja silver on eriline

i'm feeling very blocked. like literally.

aga seda et. et et. et jah. ma tegin uue blogi, aga see on külastajatele suletud veel. veel. ma tegin uue msni ka. ja uuendasin arvuti igatpidi ära. ma ostsin uue telefoni. ma võtan varsti uue numbri ka. loodetavasti saan kohevarsti uue soengu. nädala pärast olen autotu, see on... noh tegelikult mitte nii väga uus asi, aga kurb. väga kurb. niiet tuleb sõita, tuleb kihutada, tuleb bensiini raisata. tuleb kertu maja kõrval või surnuaia parklas autos passida ja raamatut lugeda või tuleviku üle heietada. tuleb kokat istme peale ajada... ei seda ei taha tegelt, seda ma tegin juba ükskord. polnud kõige targem tegu. tuleb, tuleb... tuleb teha veel asju. käia kohtades. rääkida inimestega. naerda, nutta. olla niisama. päevitada pole vaja, seega see jääb ära. tuleb õhtuti poistega ujumas käia, sest tüdrukud niikuinii ei tule. ja nad tavaliselt kiljuvad kui neid veega pritsida - that's all i'm gonna say. weird creatures. ning tahaks veel ühe korra teha seda, mida ma kaks postitust tagasi vältisin.

see on üks komplikatsioone täis draama. surnud ring. ümbernurga jutud ja salasosin. ja mul on kõrini, seega mängige ilma minuta. there was never any blogbattle between us.

don't mourn the sun

wtf noh, jälle vä
kuna see crap juba ükskord ära lõppeb? mis kasu on sellistest idiootsetest tiitlitest nagu "parim sõber" kui see ei tundu kehtivat inimeste puhul?
ma tean, mida ma olen rääkinud, ma mäletan mida mulle on öeldud. ja seda ma ei kuulutanud. kurat, kas ma siis eelmine kord ei õppinud oma vigadest v?
two, maybe three left

valel on lühikesed jalad. kahju

mitu korda ma olen nüüd seda peedu-nõo vahelist teed varahommikul sõitnud? ja iga kord tulevad sellised mõtted pähe, et mine lase end maha. miks ma ei läinud? samal põhjusel, miks mul nii halb seda pilti vaadata oli. tuletab meelde lihtsalt. ja ma pigem unustaksin selle kõik jäädavalt. aga iga mõne aja tagant keegi ütleb midagi või ma näen midagi, mis meenutab. ja iga kord jääb selline kipitav igatsus hinge. ja muidugi need lõpmatud küsimused. aga see on kõik minevikus nüüd, tuleb elada homse nimel. ja just seda ma momendil teengi. või noh, Momendil ma võitlen unega ja mind ei huvita, et homne päev üldse olemaski on, aga nii üldises mõttes rääkides.

eile öösel ma istusin vitipalus ja jõin veini. hea vein oli.
ma küll üritan aga millegipärast viimasel ajal kipun ma koguaeg haiget tegema.

kaheksa koma seitse kilogrammi. nelisada kuuskümmend viis terava otsaga asja. kolmteist päikesetõusu. kaks suudlust. ja näiteks kolm kassi ka.

new shoes and stuff

ma olen üks väga õnnelik inimene momendil. ma hüppasin tooli pealt püsti ja karjusin sosinal igast ägedaid asju nagu "jesssssssssssss!" ja "yeeehaaa". sosinal sest kell on 2 ja kõik normaalsed inimesed peale minu magavad.
aga nüüd ma rahunesin juba natukene maha. jah, nüüd on heam. rahulik hea. oeh.
ühesõnaga, vaikselt hakkavad mõned asjad juba minema korda ja elu kisub rõõmsamaks. noh, mitte et ta siiamaani nüüd rõõmus pole olnud, aga... alati saab ju happinessi juurde kruttida. et et et... ma lähen annan homme verd. muudan kellegi teise elu ka õnnelikumaks, või vähemalt elavaks, jjjah.
mis siis veel uut. polegi nagu midagi märkimisväärset juhtunud. aa mere ääres käisin sillu, tema pere ja pere tuttavatega. päris lahe oli. ja ohho - panin jälle läpakale windowsi peale (Y) sest et mul ongi iga poole aasta tagant jube igav ja siis peab midagi uuendama. päris palju heam sai. a uue msni tegin ka. ja mingil veidral põhjusel olen ma viimastel päevadel facebookis vahtinud. jube
ma lähen teen nüüd midagi kasulikku, näiteks magan vm

hing on kinni

kuidagi kammitsetud tunne on, mai tea, äkki on asi selles, et hapniku üldse ei ole ja see teeb kõik kuidagi kümme korda jubedamaks? kell on jälle 5 hommikul, und ei tule. kaks korda juba proovinud magama jääda, sama palju kordi arvuti jälle käima pannud. käisin kohtades ja iga klõpsuga läks tuju üha sitemaks. vaatasin igasugu pilte ja lugesin scräppe. passisin isegi facebookis. tegelikult peaks homme natukene tegudene olema, pidin minema kuhugi... kellegagi. praegu tahaks ainult magada
kurat, juba 6. juuli.. ee teisipäev. mai saa aru, kuidas osad inimesed saavad siin nii õnnelikud olla ja miks mina nagu lämbumise äärel pidevalt olen? nagu mingi asi pidevalt kuskil ajusopis sosistaks et "mine, mine, mine siit juba ära". jah, aga kuhu siis õieti? selline tunne on juba, et ma ei leiagi omale mingit kohta, kus ma end tõsiselt hästi tunneksin.
ja mingi kadeduseuss ronis ka enne sisse. jube hakkas juba. saaks lihtsalt... saaks juba midagi tegema hakata, jube jama on see ootamine. aga mida helli ma üldse ootan, mai saa aru. oli vaja mul rääkima hakata, kurat. üksinda oleks ikka lihtsam

pilta

panin reisi pildid üles - http://teele.co.tkwcy.ee/galerii/idaeuroopa