see on viimane kord, kui ma tean, et oli 17. ma luban

täna oli 17. oli küll, sest ma ütlen nii. ja mu sõbral oli närvivapustus, aga pole hullu. ta sai sellest üle, ja võib mainida, et minust polnud mingit kasu. nagu enamasti. enamasti, kui ma tunnen, et ma sobin selleks üheks asjaks. mis saab sel päeval, kui ma leian, et mulle aitab? pulga leidsin üles, aga näts on kadunud. miks on mu näts kadunud? ma peaksin ilmutama pilte, meie elust. pärast on ju nii hea vaadata ja meenutada. paberi pealt. sa ei suhtle minuga, kuid miks peaksin mina sinuga suhtlust arendama? mulle aitab. hakka elama.

gaah. miks ta peab pimedas hiilima ja sosistama, kui ma ukse lahti teen. ta on ainuke inimene, kelle peale ma nii hullult ehmatada suudan. ghaaaaaaaa

kuid siiski. unusta eile, aga pea meeles üleeilset.

"Aga nüüd, lained, kaos, mittelineaarne dünaamika ja palju muudki – eks see ole üks samm maailma tundmaõppimiseks."