teadmatus, uskumatu teadmatus

ma ei tea enam, mida kirjutada. viimase 7 tunni jooksul tuli mul igasugu mõtteid pähe, aga nad on pühitud. võibolla ma olen sellest kõigest nii väsinud lihtsalt. võibolla mind enam üldse teie kriitika ei huvita, sest lõppkokkuvõttes - mis perset see teid keppima peaks? võibolla ma olen lihtsalt vihane praegu. ma ei tea. ma tean ainult, et ma tegin täna seal seda, mida ma lubasin endale ja mida ta lubas mulle, et ma ei pea iial tegema. ja mida rohkem ma siia seda paska kirjutan, seda rohkem ma tahan seda jälle teha. ma olen alati tugev teiste silmis olnud, liider, eestvedaja, algataja... praegu ma tunnen, et mingu te kõik nende asjadega putsi ja mul on pohhui. ma soovin, et ma poleks tol päeval elvasse läinud, ma soovin, et me poleks tondikasse jooksma läinud, ma soovin, et ma oleksin taibanud vaadata ette, kuhu ma astun, ma soovin, et mu arst poleks tähele pannud mu õhkrinda, ma soovin, et ma poleks haiglasse ööseks jäänud, ma soovin, et sa poleks tol päeval kool kaideriga nii rõõmsameelselt mu tuppa veerenud ja ma soovin, et ma oleksin tookord su näoilmest su mõtteid lugenud. ma soovin, et ma poleks kuu aega hiljem su kõnet vastu võtnud. ma soovin, ma soovin, ma soovin. te teate ju küll, et tegelikult ma ei soovi neid asju. tegelikult ma olen lihtsalt kurb praegu. nii faking kahju, et sa seda ei tea. nii kuradima kahju, et ma seda sulle öelda ei saa.