Never forget the day we went picking....

Oh, kuis mõnikord tunnen kaasa ma laululindudele, kes veedavad päikeselistel kuudel koos mõningad ööd. Nii kahju on vaadata nende piina. Kuid mind lohutavad mu puuviljad, mu kaaslased ja mu vene. Sellepärast ma polegi nii küüniline, kui sina. Sul puudub vaimne, sul olemas füüsiline. Vahest mõtlen, mis meist saab. Aga minuga saab kõik korda, ma tean seda. Sina... sina oled küsimärgi all. Oled alati punkti taga olnud. Ma ei tea enam. Kuuldes nii paljudest piinadest ja surmast, olen ma hakanud Kartlikuks. Kuid mitte piina ja surma vastu. Vaid sinu ja sinu tegemiste. Kuna sellele kõigele lõpp tuleb? Ja kas mulle see lõpp ka meeldib. Jätkuvalt meenub mulle see kihutamine läbi vihmasaju, kui mõttes polnud mul muud, kui edasi ja kaugemale. Eemale siit. Kui meeldiv, et põldudel kiiruspiirangut ei ole. Ma oleksin trahvi saanud. Aga sa naerata ja nuusuta ja ole õnnelik. Sest midagi muud pole alles jäänud, kui ainult...

Üks hola ripub ja paneb mind naeratama,
üks pilt toob pisarad mulle silma,
üks inimene jääb alati mu hinge,
loodan, et temast ei jää ma ilma.