All hail Estonian drivers!

Läbi sai meie näputõstmisretk Hiiumaale. See ka algas ükspäev, ilma et keegi sellest vähimatki teadnud oleks, kuid see-eest oli ka algus.

Algus oli üleeile. Kell 9 hommikul lausa. Päike paistis ja selline hea oli. Üsna hea oli üldse kuni Tallinnani. Siis ei olnud enam hea, kui inimesed sind kilomeetri kaupa edasi viisid. Aga Haapsalus oli jälle hea. Ja muidugi praami peal oli hea, ja see oli hea, et meile tuldi praamile vastu. Ja Otil on üsna pikad juuksed, aga päris äge näeb välja (Y). Õhtu oli ka hea, kui sai Oti emme Škodaga ringi sõita. Pärast Oti toas natuke juua ja siis magada.

Teine päev oli veel heam, muideks. Siis ei olnud meil (ehk siis minu roolida) mitte Škoda, vaid oopis džiip! Ja siis me sõitsime, Maailma Lõppu sõitsime... ja tagasi, aga Lõpus oli äge. Põlvekõrgune vesi ja mul said mingil imelikul (loodusliku nähtusega vast seotud) põhjusel ka juuksed märjaks. Aga eriti lõbus oli siis, kui me arvasime, et auto läks katki. Ja siis sõitsime mingi 20 minutit 30-ga. Aga siis tegi Ott, meie tubli mehaanik, asja korda ja kimasime rõõmsalt edasi. Õhtu kulges üsna nii, et mingil hetkel nägime Reeta tee ääres jooksmas, kallistasime, läksime edasi. Sai ka poes käidud ja mingite alaealiste raha eest grillvorste ostetud... ja Pina Coladat... see oli küll meie raha eest, aga asi oli seda väärt. Süüa oli hea, laika niutsus meil kõrval, tema sai ka süüa, muideks. Saun oli mõnna. Ja muidugi öösel kella kahe ajal koos Otiga külalistetoa akna peal kuuvalges lille teha. Üks üksik auto sõitis mööda. "Kas sa käitud ikka... ahem... korralikult?" - "Jaa, ma olen ju koguaeg korralik. Onju, eksju :)"

Kolmas päev algas sellega, et kell 7.59 käis kõva kõmakas ja lõi välku ja siis paar vihmapiiska langes mu pea peale, sest meil oli aken öösel lahti, ja see oli muidugi otse mu pea kohal. Aga polnud hullu, magasime poole 10ni, jõime kohvi ja läksime pool 11nse praami peale. Maha saime, siis kohe hääletama, saime Haapsallu. Sealt saime otse Pärnusse, kus oli kohvi- ja pannkoogipaus. See oli üks hea paus. Aga asjad ei kulgend pärast seda pausi enam nii hästi, kui võis loota. Saime jalutada mingi 5-6 km Pärnust välja. Siis saime mingi Poola rekka peale, millega läksime Uulu risti. Sealt saime paksu onu peale, kes viis meid Kilingi-Nõmmeni. Kurat, me oleks võinud temaga Tõrvasse tegelt sõita, aga me ei taibanud. Jobud, sest Kilingis me passisime tunnikese... Päris meeleheitlikuks juba läks, sest kell hakkas kuuele lähenema. Vihma sadas, märg oli... külm hakkas... keegi peale ei võta. Aga siis lõpuks tulid meie päästeinglid ja saime nendega (kes lõhnasid väga pedantlikult) Tõrvasse. Nüüd hakkas nalja saama. Sõime, elu oli tore. Hakkasime linnast välja kõndima... 2,5 km kõndisime linnast välja... kõige ägedam koht tuli siis, kui me rõõmsalt kõndisime mingist politseiautost mööda, naeratasime neile, ja siis 100m pärast avastasime, et meile vahib otsa silt Valga ja Hummuli kilomeetrinäitudega. See võttis sammu nagu vaiksemaks, meid ennast ka natuke vaiksemaks... ja see oli nii naljakas. Nii kohutavalt naljakas, et väljas hakkas minema pimedaks, ja me kõndisime just pohhult vales suunas linnast välja. See oli nii naljakas kohe, et ma pidin peaaegu püksi pissima. Igatahes pärast seda selgus, et hääletamine on Eestis legaalne ja ühed kenad mehed sinises ja valges (auto oli samades toonides) viisid meid Tartu maanteele. Hmh, aga sellega ei lõppenud meie imelike autode needus. Edasi võttis meid peale üks mees, kes jubedalt armastab hääletajaid, kohe nii väga armastab, et ta sõidab Tallinnasse minnes nimelt läbi linna, et teiselt poolt Tartut hääletajaid peale võtta. See oligi Hääletajate-Jeesus, ma tean küll! Täpselt päikeseloojanguks jõudsime Nõkku ja elu on ilus.

Just, elu on ilus. Meie traditsioon on jõudnud juba teise aasta levelile!! Jee!