inimesed on nagu pabernukud

nüüdsest koosneb mu elu mappidest. kõik on ära jaotatud. mugav, iseenesest.
trenni tahaks. need kolm päeva on jubedad olnud. isegi siis polnud nii hull, kui augusti lõpus nädal aega vihma sadas ja midagi teha ei kannatanud. see on lausa piin. aga homme saab. ilma sadulata kertule küll, aga seegi asi.
nilbe.
äkki saan homme midagi veel. ehk saan, mida ma soovinud olen. kahtlen sügavalt.
tegelikult tahaksin magada ka. tund aega botsikute nühkimine ikka väsitab ära küll.
no tsau, mis teed, kuidas läheb? sa ei oska nagu hinnata seda vähest, mis sul on. mis siis saab, kui seda vähestki pole enam. mis saab, ma küsin! ma tean küll, mis saab. mappi lähed. sinna erilisse.
ka eilne paanikahoog on möödunud. rahulik on hetkel. 25 lausa. kohutav.

mõnikord on selline tunne, et võtaks telefoni ja viskaks selle kuhugi. tookord oli tahtmine bussijuhti tabada. mitte, et mul bussijuhi vastu midagi olnud oleks. ei.

karda!