Sellisel kellajal mulle meeldib siin olla. Väljas on veel veidi valge, palatikaaslased magavad, kuskil kaugel elu käib... või EI käi... see on juba omaette küsimus. Ja toas on sinakas kuma. Keegi ei sega, rahulik on. Telefon ka enam väga ei helise ja inimesed ei küsi, et mis värk on. Ega ma ei viitsi enam väg rääkida kah.
Võtaks ühe nussi ja oleks häppi.
teisipäev, aprill 24, 2007
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
0 mõtisklus(t):
Postita kommentaar