Näh-näh-näh

Ma olen nii väsinud. Varsti annan alla ja ütlen, et ma ei suuda enam. Aga mitte veel. Peab vastu pidama. Elama homse nimel. Nagu täna. Kui homme sajab, siis keegi sureb. Ma mõtlen seda tõsiselt!

Mis mõte on nendel reedetel? Polegi, vot. Kaotaks nad lihtsalt ära. Nagu trikimees. Ha. Surge, tõprad! Andke mulle ainult motiiv ja ma olen parem. Ma ei tee seda omal käel lihtsalt ära. Ma ei leia vajadust.

Kas minna Sillu poole või mitte minna - see on küsimus
Mis oleks toredam - ninas tunda
kõik puru, mida tore nuff sinna paiskab,
või, tõstes padjad moka alla,
piin lõpetada? Olla, mõnuleda -
muud midagi, sest nõnda oleskledes
unustaks ma kooli ja kõik need värdjad,
keda mu silmad päev-päevalt peavad nägema.
See oleks kaif, mis suuresti
on tahetav - olla, mõnuleda!
Jah, mõnuleda... äkki kanepitki tõmmata?
Siin pole mingit konksu. Sest see, mis nägemused
meil võivad tulla selles laksualuses,
kui reaalsest maailmast pääseme,-
see paneb tahtma; siin pole seletust,
miks reeded on nii mõttetud.

Gehe weg, te kõik. :)