veel täna

ootan veel, juba mõnda aega olen oodanud. see üks kord võiks minna õnneks ja õnn võiks mulle naeratada. sest see oleks tore. viimasel ajal pole eriti toredaid asju juhtunud, raha rahaks ja väärtuslikud vääritud asjad ka. see teeb mind ikka veel kurvaks, kui selle peale mõelda. mõnikord näen unes ja siis mäletan. kuigi ei tahaks enam. sest kui jõulude ajal ei saa ka enam head soovida ja koos tähistada, siis... siis ilmselt ongi nii, et. et jah

tähistaevast pole olnud, kuul oli rõngas ümber. filmid, filmid, filmid, raamat, filmid. kas see ongi kõik? vabadus hiilib lähemale, ja ma ei kavatse seda sinu peale ära raisata, ma tahan tulla nii, et ma mäletan. et mul oleks, mida mäletada. pildid pole tähtsad, mälestused on.

ootan. ja ootan. ja ikka ootan.

samas, leidsin enda jaoks uue koha, kus on hea. kus on vaikus ja jäljed. ja kus neljast sai kolm ning kus kirved kaua ei ela. viies punkt, we call it. mõnikord on hea. aga nii harva, nii väga harva.

ja veel ootan, et minna tagasi ja siis jälle tulla tagasi ja nii ta ongi. sinna ja tagasi, sinna ja tagasi. kuniks ma ei tea enam, kus ma olema peaksin. ütle sina mulle, kus kodu on.

üks kuldne lapsukene ootab mind, ma pean minema.