gunnar klettenbergi tallitüdruk

täna ei olnud hea seal olla ja tunda Emotsioone, mis valdasid mu mõistuse ja voolasid mööda mu nägu alla. näha seda kõike nagu mingisugust vastikut häirivat filmi, kus laps pillub kiviga koera. ma vist ei ole enam sinu tüdruk. sinu tüdruk. mulle ei antud võimalust pürgida nii kõrgele, nood ajad on möödas, kui olime ainult meie. nüüd on nemad ja kui jääb üle, siis oleme meie. kui oleme

vaatame kõik, kui suurt tööd ta teinud on. hästi suurt tööd on ta teinud. ilmselt ta tegi seda siis, kui meie olime ära läinud. siis, kui väljas tormas ja lund sadas. ja siis kui oli 15 miinuskraadi ja me lõdisesisime. aga küllap ta tegi tööd pärast seda. ta oli peidus, ootas et me ära läheksin. kükitas kuskil ja jälgis meid salaja. ja kui meie olime ära lõpetanud, siis ta tegi kõik üle. jah. just nii. sest muud moodi ma ei suuda seletada, kuidas tema selle töö ära on teinud. viimati tegin seda mina. aga võib-olla ma olen lihtsalt nii loll ja üldse idioot, et ma ei saagi midagi aru. millestki. ja ei oskagi midagi teha. kätega ja muidu.