After Work Fever

Ohisver, seda ma mõtlesin, et miks need päevased unenäod mind alati nii häirituna jätavad. Täna ma mäletan väga hästi, mida ma kahe tunni jooksul unes nägin.

Kõigepealt olime klassiga mingis maakohas, mingis majas. Vahepeal käisime Kertuga millegipärast seal samas ratsutamas (kuigi ta pole meie klassis, viibis ta millegipärast seal). Ma teadsin täpselt, mis koht see on. Mu unenäos asus see umbes Puurmani kandis, kuigi seal olles sõitsime mingi personaalse rööbasbussiga (mis oli hea mitu miljonit maksnud) Ülemiste keskusesse 10 minutiga. Aga igatahes, selle maja kõrval, kus me asusime, oli see maja, kus minu teadmiste järgi elab Vahur. Millegipärast nägi see maja väga mahajäetud välja. Ühel hetkel istusime enda majakeses ja ma vaatasin aknast välja ja rääkisin ühe noore naisega, kes meile seal mingit ekskursiooni tegi. Küsisin talt, et kes seal majas elab. Ta ütles, et mitte keegi - et see olevat maha jäetud. Aga ma ju teadsin, ma Teadsin. Küsisin, et kas ta teab, kes on Vahur T. Naine läks näost kaameks ja ütles, et teab küll, aga et tema siin ei ela. Ta elavat Tallinna lähedal, Kose juurest pidi keerama kuhugi vasakule.... igatahes ta kõndivat Vahuri majast iga päev enne ja pärast kooli mööda. Küsisin, et kas ta on ikka täiesti kindel - jah. Ma ei tea miks, aga ma tundsin end petetuna. Ju siis ta nägi mu näoilmet ja küsis, kuidas me Vahuriga üksteist tunneme. Rääkisin talle natuke oma lugu ja üsna algusest peale oli tal päris hirmuäratav muie näos. See naine olevat temaga niimoodi pea 5 aastat suhelnud kokku, kord jäi aasta või kaks vahele, aga muidu samamoodi.
Ma olin sügavalt pettunud, aga samas ka intrigeeritud. Kuulasin ta ära, kuid ikkagi tahtsin seda maja vaatama ka minna, kus ta elavat...

aga siis hakkas mu äratuskell lõugama, kell oli 9 õhtul ja emps oli pitsa teinud. See kõik tuli mulle praegu meelde. Imelikult futuristlik ja naiivne aeg oli.