neljapäev, juuni 12, 2008

L-0-n-ly

Tead, iga kord, kui ma seda teen, on mul pärast nii vastik olla. Ja iga kord ma luban endale, et see oli viimane kord, kui ma seda tegin. Ja iga kord ma loodan, et äkki järgmine kord teeb seda juba teine. Et ma ei peaks alati see vedaja olema. Ja iga kord, pärast eitust, olen ma nördinud, kuigi ma tegelikult teadsin ette, et selline on vastus. Siiski ma nimelt tekitan seda tunnet endale, kuid miks? Äkki, sest ma ikka loodan? Keegi meist ei taha ju üksi olla.

Kahju, et ma nüüd mõnda aega olen.

0 mõtisklus(t):