Reede

Tänane reede oli eriline mõttetus. Enam iial ei kavatse ma reede õhtul kodus passida! Kui ema koju jõuab, siis ma ütlen talle, et mulle aitab, ma ei kavatse enam tema sõnade järgi elada. Ma pole seda siiamaani teinudki, aga tänane oli küll jube. Ma vist sureksin ära (või oleks juba ammu hauas) kui ma peaksin tema käskude ja ütluste järgi oma elu läbi viima. Et kui tema ütleb, et "Sa ei tee seda!" siis ma ei teeks seda ja kui tema ütleb, et "Mine sinna!" siis ma läheksin sinna. Võimatu. Ma tean, et mind on liiga vabalt kasvatatud, ja tõesti ema, anna andeks, aga see on sinu enda süü. Kes on see, keda iial ei kottinud mu õppimine ega see, kuidas mul läks? Maksab nüüd kätte jah? Arvata on. Ja see, kui pettunud sa minus oled? Kah uudist, räägi mulle midagi, mida ma ei tea. Ma olen selle pettumuse-jutule juba nii immuunseks muutunud, aga noh, pole ka ime, kuna sa hõõrud seda mulle koguaeg nina alla. "Teele pole ju nii täiuslik, kui Signe ja Tarmo olid. Neil oli ju õppimine nii väga tähtis ja nemad ju kuulasid ema sõna." Minu prioriteedid pole iial "normaalses" järjekorras olnud, lepi sellega. Kurb, et ta on surnud. Ma tean, et sa tahad, et ta poleks. Ma tean, et sa tahad, et tema oleks minu asemel. Sinu väike minion. Ma ei kavatsegi lasta sul endale pähe istuda ja väänata mind enda nägemuse järgi. Liiga hilja juba selleks. Aasta ja 16 päeva, siis on läbi. Adios!