Igatsen minevikku, ootan tulevikku

Ma mäletan seda korda, kui me järjekordselt kõndisime sinna õhtul. Selline veider ilm oli, kuidagi udune, aga päike paistis, nõrk soe tuuleiil puhus ja hea oli olla. Me ei tohtinud sisse minna, kuna noored olid seal, seega me siis istusime ääres ja vaatasime. Vaatasime, kuidas nad lihtsalt on. Ja olime ise, koos nendega. Ei teinud midagi, ei mõelnud isegi. Lihtsalt istusime. Ma mäletan seda tunnet, kui võimas oli seal olla. Selline vabadus! Ma olin eemal oma rutiinist ja Nõost. Ma polnud väga kaugel, aga ma olin eemal. See oli kõik, mis luges. Loeks siiamaani, kui seda võimalust oleks. Aga maa on märg ja väljas on pime. Lähen kooli ja on pime, tulen koolis ja on pime. Muus ma ei elagi, kui pimeduses. Loodan, et see mu mõistusega mängima ei hakka.