I advendi suhkur

Ärkasin koputamise peale, argh! Nüüd ma isegi mõistan, miks ma seletuskirja sain. See ajas mind ka närvi. Aga mis teha, Kertu tuli ühe geniaalse mõttega: Läheks Meerile! Teadagi mind, võtsin siis ratta ja läksime. Täitsa lõpp kui raske oli sinna sõita, aga kui kohale jõudsime... ma pole oma hobust mingi kuu või kaks näinud. Ta oli nii ilus! (kui välja arvata see osa, et ta oli üleni porine ja värki) Tundis mu ära ka, mis oli kõige toredam asja juures :)

Hobused teevad mu tuju alati nii heaks. Sel kohal on hea aura. Teeb ehk minu oma kah natuke paremaks. Saatsin Enele kirja ka, tahaks mõnipäev tagasi minna.

Ma olen nii rahulik täna ja kuidagi sellise hea tundega üle valatud. Kahju ainult, et homseks on see läinud... :(