sorry, i have something else... i'm suppose to do.. then

jube naljakas juba kuidas alati kui kedagi kuhugi kutsume on neil midagi muud just nimelt sel ajal vaja teha. aga huvitav on see, et nende teiste tegemiste puhul kunagi ei öelda, et "ei, ma ei saa. ma pidin oma sõbraga midagi muud tegema". ja noh, ma ei räägi mingist üksikust asjast siin praegu ega isegi kellestki isiklikult, vaid nagu kõigiga on selline mulje jäänud. no muidugi teatud erandid on ka olemas (mõni, kes minuga koos seda pidevalt läbi elab ja mõni, kes minuga ainult koos aega veedakski - sellest viimasest ma üritan eemal hoida). aga lihtsalt... mu plaanid hakkavad üha rohkem ilmet võtma ja aega hakkab üha vähemaks jääma, et... noh kui kedagi huvitab või nii. aga ei ei, oma plaane pole küll vaja minu pärast muuta, absoluutselt. jube tore on alati nii tähtsusetu olla. tavaliselt ma nagu selliseid ülisarkastilisi asju ei kirjuta siia väga (jätab jubedalt viriseja mulje), aga nagu viimastel kuudel hakkas see juba väga häirivaks muutuma. nagu, asi pole niivõrd enam selles konkreetses asjas, kuhu ma kedagi kutsusin, aga rohkem juba konkreetses sõpruses. sellepärast ongi neid päris sõpru nii vähe alles jäänud, et ülejäänutega oli lihtsalt nii, et ma ise kutsusin ja tõmblesin ja üritasin nagu sõprust elus hoida nii kaua kui võimalik, aga lõpus, kui tundus, et kedagi ei huvita see väga, lõpetasin ma ise ka ära. arvake, mitu korda need inimesed ise mulle helistasid ja pakkusid et võiks midagi ette võtta (hmm, näiteks päästa veel see, mis päästa annab). haha, no arvake. jaah. ma kujutan ette et see suur ümmargune asi, mis teie peas praegu ringi hõljub on õige vastus.
et noh, mina ei tea, lugege siit ise välja mis tahate, aga veits koppa hakkab juba ette viskama. ei tahaks nagu eriti lõpetada ka mingi mutina, kes istub oma majas ja on ümbritsetud kassidest, sest tal pole enam sõpru... nii 30-aastasena.