melanhoolne

hakkasin siin mälestuste peale mõtlema. neid on päris palju, enamus toredad. mõned mitte nii toredad. mõni tooks lausa pisara silma, kui see mu ajusoppides nii palju tuhmunud ei oleks. mõni ajab naerma. mõni paneb mind mõtlema sõprade peale, enamus tegelikult. ja ma avastasin, et ma olen kuradi õnnelik, et mul nii head sõbrad on. mõne asja pärast on täitsa kahju, mis ma teinud või öelnud olen. mõne asja pärast on veel rohkem kahju, mida teie teinud või öelnud ei ole. paljud head asjad on raisku lastud, lihtsalt mingite lollide emotsioonide pärast. ja nüüd on kõik muutumas, kas pole? üha raskemaks läheb see hoidmine. kõiki ei suudagi hoida, naljakal moel on nii palju haiget ka saadud, et enam ei hooligi nii väga kui varem. kahju on ikkagi, aga eks aeg parandav haavad, või kuidas? huvitav, kuidas internetisõprus võib mõnikord tuhandeid kordi tugevam olla, kui füüsiline, visuaalne ja kuulatav. tammel oli õigus. mäletate seda inimeseõpetuse tundi põhikoolis, kus ta ütles, et kui gümnaasium on ka läbi elatud ja siis veel suheldakse, siis on hästi läinud? näitavat sõpruse tugevust, või mingi muu sedasorti jamps. tundub, et tal oli õigus.
ma nägin oma siili täna jälle. minuarust ta lohistas oma tagumisi jalgu. loodan, et ta viga pole saanud. :(