englar

Ma olen leidnud midagi uut, mis võibolla polegi uus, kuid uus minu jaoks, mu kallis.
Ma olen avastanud endas võime muutuda kellekski, kes ma olen. Kas pole mitte imeline, mu kallis?
Ma olen muretsenud ja mõelnud ja lõpuks leppinud, et me ei saa enam kunagi olema, mu kallis.
Sest sa oled nii palju muutunud. Nii palju muutunud, et minul on muutunud võimatuks sind muuta tagasi. Mu kallis.
Ja ma olen avastanud, et ma ei soovigi nii palju, kui ma kunagi soovisin, muuta sind tagasi selliseks nagu sa olid, mu kallis.
Kui sa ütleksid mulle, et sa tead, kelleks sa saanud oled, siis oleks üks punkt mul vähem panna, mu kallis, aga kahjuks mind ei huvita see enam nii palju, kui see oleks mind huvitanud kuid, aastaid tagasi.
Mu kallis.
Ma liikusin edasi ja jätsin maha selle kesta, kelleks sa saanud oled. Või polegi sa kest, mu kallis, ütle mulle, sest mina ei tea. Mina ei tea, kes sa oled. Kes sa oled?
Kõlab nii luuleliselt, või ei kõla, ma ei teaks, ma ei oskaks end väljendadagi, kui ma ei tea, mu kallis.
Täna ma õppisin uuesti end armastama, väljendades enda tundeid läbi pisarate - ja kui see pole imeline, mu kallis, siis mis on?