viljandi 49, kanaküla 15

kuivõrd põnev on kuulata neid üksikuid sõnu ööpimeduses, jääb siiski alles see küsimärk, mis jõudis kohale pärast tooni. või ehk oli tegemist selle kujuteldava hüümärgiga, mille viskasin sinu pihta. küsimus jääb siiski õhku... rippuma.

või siis ka mitte - naerma ajab. niipalju siis minu kakaost. kuid ega ma lootnudki

see pole ainuke, mis mind naerma ajab, kuid teie juuresolekul teen mureliku näo pähe ja küsin 'mis lahti?', huvitaks ehk ka, kui teid huvitaks. praegu oleks sobiv hetk öelda sõna 'kurb', kui miks ma ei ütle? ütle seda mulle

hea, et sa mitte midagi aru ei saa. a palju parem oleks, kui sa saaksid.. kui sa vaid saaksid.

ma üritasin just pool tundi täiuslikku pilti leida ja mul on neid tuhandeid. pilte, ma mõtlen.
see oli parim, millega ma välja tulin


aga tegelikult, arvestades olukord... polnudki see väga mööda ju