kra-vits

üsna masendav on õppida keemiat kella 9-st 1-ni ja pärast avastada, et sa pole neist asjadest ülsegi rohkem teadlik kui varem. i'viitsi enam. peale oti äraminekut olen ma küll õppima hakanud, ja õnnemängudes veab mul vist ka (khm füüsika), aga.... seda pole kunagi piisavalt ja miks ma peaksin, kui see ei huvita mind üldse. hmm, mis mind üldse huvitab? mida ma teha tahan? no suhelda, see on tähtis. inimesteta oma elus ma hakkama ei saa, ma pean koguaeg kellegagi suhtlema. hmm, ja ringiliikumine. eesti jääb varsti väikseks, ma kardan. ja mõne aasta pärast ka euroopa. teisedki on enne mind läinud ja tulnud. ma loodan, et ma teen esimese selles ära - tagasitulek... ei tea, kas on mõtet. sel riigil. kas see tähendab mulle midagi üldse. tahaks aidata kedagi, tahaks mingi panuse anda. risk meeldib mulle ka, adrenaliin. teha asju, mida ma ei tohiks. isegi nüüd kui ma olen 18, see pole ju ikkagi sünnis. ah, elan parem üks päev korraga. või siis üks nädal korraga, nagu ma harjunud olen. küll ka minu tee viib kord lennyni...