Omakasu

Mida enam aeg edasi läheb, seda rohkem tunnen ma, et ma ei kuulu enam mingisse kindlasse gruppi. Osad nagu veel oleskleksid, aga mitte enam kauaks, ma kardan. Inimesed liiguvad siit-sinna, nende põhimõtted (kahjuks) muutuvad üha sitemaks ja noh... üldse ei ole enam tore. Varem oli nagu mingisugune ühtsus, nüüd pead sa pingutama ja helistama pidevalt inimestele, neid taga utsitama ja ootama, et midagi juhtuks. Aga tõde ongi, et kui ise seda ei tee, siis pole lootagi, et vastaspool seda teeks. Ehk on see väga täiskasvanulik, kuid niisuguse pisiasja pärast hakata pooli valima. Nagu arvaksite nüüd, et te olete PAREMAD, et te olete TARGEMAD. Kuid lõpuks taandub kõik ikkagi omakasule. Ükskõik kui palju te väidate, et teie ei taha kellelegi halba ja te tahate, et kõigil läheks hästi, siis kurb tõde on selles, et sinna lisandub alati vaikimisi üks teine lause... "seniks kuni mul läheb hästi".

Heh, aga irooniline on see, et kui see päev saabub, siis on KÕIK sõbrad. :)