Tempus fugit... or whateva

Vahest on mul selline tunne, et ta vihkab mind. Aga siis on mul temast jälle kahju. Ta võiks otsustada ära, kes või mis ta on ja siis jääda selle juurde, mul on kõrini oma arvamuse muutmisest. Lõvipoeg on armas niikaua kui ta sul jäset otsast ei tiri, hiljem vahib ta sulle jälle oma suurte silmadega otsa ja sa oled segaduses. Bah.

Igatahes jah, käisime trennis, sõitsime Annikorru, tegime veel natuke hobutrenni ja siis Elvast jalutasime Kertuga koos koju. Päris hea oli, mingi 2-3 tundi läks aega ainult, jumala normaalne. Mõtsime, et läheks ja hüppaks Krissu poolt läbi, see just läheb samal ajal kodust minema, great. A vahet ju pole kah. Päev läks korda, uni on suur ja ema ei luba mind enam iial ratsutama, aga jah, seda ma kuulen iga nädal, seega ei keppa eriti. Vot, esmaspäeval siis Potter ja siis trennid ja siis Saaremaa ja siis Hiiumaa (äkki?) ja siis koju ja arva mis siis? Siis veel trenne ja trenne ja trenne ja whoptsa - hakkabki kool. Peab nendega jälle kohtuma. Minge minema siit juba, kel teid vaja on, mida te üldse otsite siit? Ei oota kohe üldse... kohe üldse.

Oli kord üks ussike, ta polnud üldse kole ussike, aga sellegieest oli ta uss. Ühel hetkel avastas ta end kookonist. Järmisel hetkel sai temast juba imekaunis liblikas, kes oli küll ilus, aga sellega asi piirdus. Kõik vaatasid et ta on kaunis ja kõigile ta meeldis. Siis lendas ta uljalt ringi ja tegi teistele silmi ette. Kuniks ta lendas kord maantee kohal ja järsku oli temast järel ainult märg plekk.
...
Please be that butterfly!