Piip

Vot seda kutsutakse eluks. Üle nädala on mul olnud selline tunne, et mu sotsiaalne elu on täielikult kokku kuivanud, aga tänane tõestas vastupidist. Muidu oli töö, trenn ja magamine ja nii 5 päeva järjest, aga täna, kui Ene helistas ja ütles, et jätame ära, siis sisimas olin ma õnnelik. Eilne ajas ikka närvid nii püsti. Aga täna sai nautida romantilisi teeküünlaid, hämarat garaaži, õuna- ja maasikapiipu, Kertut ja Golden Tuusti. Istusime lihtsalt kaks tundi ja tõmbasime end... kuhugi. Hetkel söön rahulolevalt oma lihapirukat ja ütlen ausalt, et elu on jälle tore. :) Sillult sain ka sõnumi - mis siis, et väga konkreetse sisuga, aga asi seegi. Veider, aga ma igatsen Otti. Ta võiks helistada. Imelik on Nõo ilma igapäevaste väljaskäimisteta. Hmh.

EDIT: Novot siis, ta helistaski. Imelik. 4 liitrit. 8-)