Häälega ära.

Mõnikord on nii, et ma võtan selle postitamise lehe lahti ja lihtsalt vahin seda tühja lõuendit, kuna ma ei oska siia mitte midagi kirjutada. Vahest on ta mul tunde lahti, kuskil all, ära unustatud.

Täna oli selline ilus päev. Päike paistis, ilm oli tõsiselt kena, soe oli, aga ikkagi. Üks vastikumaid päevi. Tuju ei vastand vajadusele. Vahest on selline. Ega ta ei oska põhjust arvata, aga ma tean, ma tean. Siis ma jälle hoian end tagasi, kuni järgmise korrani, mida ma loodan, et ei tulegi. Võrreldes linnuolukorraga... asi on hoopis teine. Asi on alati nii kerge ja naljatlev, aga ma tean, ma loodan, et ma tean.

Noored, oleme rahulikud, oleme noored, ja lähme hääletama... koos pipragaasiga. Just.