Aga on ju. Kogu meie elu. Iga päev on täpselt samasugune nagu eelmine. Ärkad, lähed kooli, tuled koju, üritad õppida, ei viitsi, vegeteerid, magada... ja siis mis juhtub? Sa ärkad uuesti. See on nii kurb, nii masendav, nii valus. Nii igav.
Füüsikas ma sain aru, et sellel pole mingit mõtet. Ma lahendasin 45 minutit ülesannet. Sain valmis lõpuks. Ülesanne oli täitsa 9 kastikest 81 numbriga. Seda kutsutakse sudokuks vist. Mis sel füüsikaga pistmist on, ma ei tea.
Ma tean täpselt, mis homme juhtuma hakkab. Esimeses tunnis olen ma unine ja pahane ja külmetan, sest see aken laseb õhku läbi. Teises mõtlen, et tahaks siit minema ja kolmandas saan minna uisutama või niisama palli loopima. Peaasi, et ma näeksin välja nagu ma teeksin midagi, siis jätavad nad mind rahule. Neljandas saan nautida ainukest ainet, mida ma oskan. Viiendas mõtlen, et miks ma pidin end tänasele praksile kirja panema ja kuulan, kuidas Pendra midagi kellegi lipiididest või DNA-st räägib. Vahepeal tuleb hetk, kus meid toidetakse. Aga täna oli juba hea söögi päev ära - fakk. Kuuendas igavlen, vahepeal panen kirja mõne valemi ja olen üleüldse zombi. Seitsmendas saan ma kaunistada oma vihikut jälle, selles aines on mul ilus vihik - värviline kõikidest neist igavatest majandusgeograafia tundidest. Kaheksandas vahin kella ja mõtlen, kuna ma siit minema saan - järjekordselt. Kahju, et ma ei julge selles tunnis haigutadagi. Siis tuleb koor, kus saab natuke aja maha võtta. Pooleks tunniks koju ja siis praksi, kus ma saan järjekordselt närvivapustuse.
Ma vihkan teisipäevi. :'(
Nii tore oleks näha neid tulpe koos teiega. Ja osta cannabise-lõhnalisi kondoome. Ja olla eemal, sellest kohast, mida ma kutsun oma koduks.
esmaspäev, jaanuar 29, 2007
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
0 mõtisklus(t):
Postita kommentaar