Tärklise teekond!

Täna, 16. detsembril (btw, mul on nimepäev), tuli mul üks mõte. See oli väga geniaalne ja üldiselt tark mõte. Ma olen lihtsalt nii tore. Ei see ei olnud veel see mõte, aga miks ka mitte?

Mul tuli mõte... teha üks katse! Katse eesmärk oli saada kartulist tärklist. Hetkel kui keegi läheks mu tuppa ja vaataks kõlari peale, siis ta arvatavasti arvaks, et seal on kena kogus heroiini. Aga teie kahjuks pole lood nii. See on hoopis mu kuivamisjärgus tärklis.

Katse kirjeldus: võtsin ühe kartuli, sellise täitsa kobedakese; lõikasin koore ära; sain ilusa palja kartuli; pesin ta hoole ja armastusega puhtaks; riivisin ära (muahahahaha. ma avastasin, et mul on samasugune riiv nagu Pendral. hmm); sain mõnna kartulisegulise värgenduse; kollase; siis lisasin külma vett(tähelepanek! mitte kuuma, sest siis läheks tärklis täitsa pekki[sehr specklich]); segasin ja segasin ja segasin, kuni enam ei viitsinud; mõtlesin, et aitab kah; siis võtsin ühe armsa lehtrikese; täitsa nummi oli teine; ja siis! ma kallasin selle kartulivärgi sinna lehtri sisse(kuhu oli pandud ka tükikse marlit, et päris kartul läbi ei läheks); topsikesse sai väike kogus kollast kartulivett; seisis mul seal tükk aega; nüüd mingi pool tundi tagasi kallasin vee pealt ära ja alles jäi mu kallis tärklis! oh, milline rõõm oli seda näha; ta on ju ikkagi minu loodud, minu laps :)

Hmm. Ehk ma läksin veidike liiale :D
Sitta kah, ma olen ma tärklisega täitsa rahul :)