seda vaikusest pulbitsevat orkestrit kuulevad ainult teised, kes on eemal. ega me ise ei peagi, meie elu on ainult üks suur show. aga ära karda kui sa avastad end järsku kuskilt kõrgelt mäe otsast, mingis lossis mitme torniga ja sulle vahib koletis otsa. pole vaja muretseda, et taevast alla sadav vihm ja taevas märatsev äike su ripsmetuši laiali ajab, sest seda ta ei tee. kui me saame endaga kaasas kanda vaikset orkestrit ja tuult, mis meie juukseid ei sasi iial koledasti, siis saame hakkama ka kõige muuga elus, mis tundub nii kole. peaasi et ei unustaks ära seda et kõigel on alati ilus lõpp. peale selle, millel pole. vaikust!