Ka täna ma vihkan maailma.

Saksa keel. Õpetaja küsis, kas on vabatahtlikke mingit juttu lugema ja tõlkima. Madisel oli käsi püsti. Õpetaja lasi pilgu üle klassi kaks korda. "Ah et ei ole siis jah?" Ma suht ütlesin, et "Madisel oli käsi nagu päris pikka aega püsti." Liisa seepeale, et "Madis on ju vabatahtlik." Õpetaja loomulikult vaatas enda märkmikku ja mugavalt ütles, et "Teele. Kuidas oleks, kui sina vastaksid?" Nojah siis. Ma vihkan teda. Metafooriliselt rääkides loomulikult. Sest tegelikult on ta mu lemmikõpetaja. :)

Üleüldse oli sitt tuju. Ei tea miks. Äkki see saksa keel ja hiljem ka vanemad. Suva. Sain lilletada ja nohutada(hetkel on see sõna veel täpselt paika panemata). Nüüd olen pikemat aega Silluga sõnumeerinud. Varsti õppima ja magama kah. Hommikul saan jälle temaga kokku. :)